Paavo Matsin: Professionaalide kiituseks!
Käisin lapsega Soomes. No ei ole igavamat alguslauset ühele esseele?
Aga millal te viimati tegelikult Soomes käisite? Ma mõtlen, mitte ei kiirustanud laevalt lennuväljale, et kuhugi edasi siirduda, aga lihtsalt... Helsingis jalutamas? 90ndate alguses? Kui naisele ütlesin, mida kavatsen teha, jäi ta hetkeks tummaks ja vaatles mind kahtlustavalt. Tõepoolest, olin juba instinktiivselt ja kodanikmännikeselikult igaks juhuks järele vaadanud, et laevapoes on tohutu pakkumine minu lemmikkonjakile Renault, aga... konjakit ma seekord ostma ei läinud. Mõnikord ärkab meis (mõtlen heteroid, teiste eest ei oska kõnelda) lapsevanem. Vaatasin, et tütar on selles haruldases eas, kus mõeldakse juba filosoofiliselt, aga kool pole jõudnud veel midagi ära rikkuda ja et temaga on vaja pikemalt vestelda. Kui küsite milleks sellised vestlused, siis vastan lühidalt ja keerutamata – selleks, et kunagi vanaduses saaks ikkagi laste raha eest Villa Benitas pikutada. Selleks ju lapsi kasvatatakse. Aga kuhu Helsingis minna? Igasugused veemaailmad, supluspargid, tropikaariod ja muud asutused, mis nõuavad enese alastivõtmist, välistasin ma kohe.
Mitte et need oleksid kuidagi läbinisti taunitavad kohad (näiteks Värska veekeskuses saab isegi ujudes õlut juua veebaaris ja vees on metallist topsihoidjad ning baaridaam ilmub nupuvajutuse peale), aga mingeid sügavamaid vestlusi pidada säärases märjas melus ja ebasoliidses riietuses on ikkagi raske. Pärast lühikest vaagimist ja internetis otsimist oli asi aga selge: minna tuleb tsirkusesse!
Peab kohe ütlema, et ma ausalt öeldes ei teagi, kas Eestis miskit tsirkust praegu olemas on. Olen kord mööda jalutanud Viljandi turuplatsil mingitest jubedatest puuridest, kus melanhoolselt möirgasid kruusatolmused hüäänid, keda valvasid dressides poolakad, aga rohkem pole silma just hakanud. Siin-seal on küll kirjutatud igavatest loomakaitsjate protestiaktsioonidest kellegi vastu jne, aga...
Soomlaste Sirkus Finlandiale võrdset institutsiooni Eestis küll ei eksisteeri. Nii oligi. Võib öelda, et sain üle aastate positiivse kultuurišoki. Kõigepealt – ja see on oluline – asub Finlandia tsirkus absoluutses kesklinnas, raudteejaama taga ilusas pargikeses! Sa saad sinna hästi ka lukshotellist lakk-kingaga ligi. Ja nüüd tähelepanu!
Soomlaste tsirkus on täiesti arhetüüpne tsirkus ja seda igasuguses, nii lindgrenlikus kui ka minugipoolest kas või junglikus mõttes.
Kuidas, küsite? Aga vaat nii! Siin võtavad rahva juba väravas vastu klounid ja mängib tohutu retrolik aparaat, täiesti vanaaegne hiiglaslik mängutoos (mitte ei karju mingi tümps, kas suudate seda ette kujutada?). Sind tervitavad lampassidega husaarivormides mehed, kes juhatavad su isiklikult kohale, ringi kõnnib nn tsirkusedirektor kõrge torukübaraga (just-just, direktor ei ole Soomes keegi nokkmütsiga mees, kes oma džiibis pärast laata raha loeb, vaid sabakuuega härra, kes jalutab ja vestleb lastega).
Kõik, mu sõbrad, on siin üks uskumatu vana kooli ekstraklass! Näiteks akrobaadid on tõesti Brasiiliast ja teevad selliseid trikke-topeltvolte, mida kuulu järgi suudab teha vaid paar inimest maailmas. Nad lendavad läbi õhu otse su pea kohal! Muide, tõelise tsirkuse määraja pidavatki olema just õhuakrobaatide olemasolu. Kui ei ole neid, siis pole ka tsirkus. Ka kloun ei ole siin mingi haltuuravend, mõni eesti joodiknäitleja, kes teeks oma etteastet kord aastas justkui purjus jõuluvana, vaid on tõesti naljakas žonglöör Las Vegasest, kes kõrgeima pilotaaži kõrvalt õunu õhku loopides ja neid järades viskab sihukest nalja, et naera vats puruks! Uskumatu, aga naeravad ka lapsevanemad! Kõik, eranditult!
Trikijalgrattur sõidab no vähemalt seitsme meetri kõrguse tornratta ja seejärel 30 cm kõrguse miniratta peal. Saate aru? See kõik ei olegi mingi haltuura, millega saaks rullnokkadelt raha ruttu sisse kasseerida! Ja siis hamburgeri peale lõpuks tümpsu päris põhja keerata... Aga nüüd tähelepanu, kava pole veel läbi! Tutvustan teile veel ühte väga olulist “numbrit”! Nimelt saadab kõike seda arturrinnelikult ausat värki võimas orkester, kes kannab punaseid kuubi ja kelle tuubad ja saksofonid läigivad nagu sulakuld! Ma ei valeta! Ja nad mängivad ka siis, kui keegi alla kukub, nad mängivad ka täpselt niikaua kui just vaja, ma ütleks isegi, et nad mängivad nagu ERSO. Lisage siia veel higiste ponide lõhn, klassikalised maiustused ja laste ammuli suud. Hakkab kohale jõudma asja iva, jutukese kooruke?
Need on professionaalid, kes austavad lapsi. Korrake nüüd seda lauset paar korda omaette.
Olin vaimustuses veel järgmisel hommikulgi, ärgates kesklinna hotellis (lapsega nagu ei sobi koonerdada...), kogu maailm näis helge. On veel lootust! Tahtnuks hüüda nagu Luther: “Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa!” Või nagu Goethe (või oli see nüüd Voltaire?): “Mehr Licht!” Rohkem sellist valgust! Läksin koos lapsega sööma ühte elu õnnelikumat hommikusööki, kui järsku tiris tütar mind käest ja näitas hotelli söögisaali kohviautomaadi poole. Seal seisis turske kuldkettidega mees, turjal suur kiri ARMANI. Ta oli kummardunud ebaloomulikku asendisse ja niristas väikesest kohvikraanist kuuma jooki suurde, vähemalt viieliitrisesse termosesse. See ei olnud lihtne ülesanne!
Mees oli uskumatult osav! Tema tegevust turvas kogukam mammi, kellel ka miskid kuldsed kirjad rinna peal. Mammi seisis niimoodi ees, et keegi juba tükk aega oma kohvi ootavatest viisakatest inimestest ei pääsenud täpsemalt nägema, mida seal salaja nii meeleheitlikult toimetatakse. Oli see alles paar! Vaatasime seda numbrit tütrega hinge kinni pidades mitu minutit. Siis peitis kuldkettidega staaržonglöör väga osavalt ja väga äraoleva ilmega oma termose kallist nahast seljakotti ja paarike libises n-ö vaikselt vilistades söögisaalist välja. Ning korraga lõi mul kõik selgeks! Hoopis need olid tõelised oma ala professionaalid!
 |
