Palun Euroopasse!

"Palun Euroopasse," ütlen ma Istanbuli taksojuhile, kui istume pärast "Lõbusa lese" etendust Süreyya ooperiteatris ees Istambuli Aasia osas taksosse. Taksojuht noogutab naeratades ja võtab suuna sillale, mis viib üle Bosporuse väina. See on üks sildadest, mis ühendab Istanbuli Aasia- ja Euroopa-osa.

Taksod on Istanbulis kollased ja neid seisab igal tänavanurgal, juhid reeglina inglise keelt ei valda ja nendega räägitakse kehakeeles.

Süreyya Ooperiteatrit võiks võrrelda meie Vene Draamateatriga: ehitatud samal ajal, seest värskelt üle kullatud, toolid mugavad. Vaheajal polnud teatri puhvetis aga ühtegi inimest - polnud ka erilist põhjust sinna minna, sest ooperiteater on alkoholivaba paik; pakuti Nescafe lahustuvat kohvi ja lahustuvat õunateed. Teatri fuajees vaatab aga vastu Türgi praeguse riigi looja president Mustafa Kemali ehk Atatürki (tõlkes Türgi isa) portree. Atatürk tõi muuhulgas Türgisse ka ladina tähestiku, kehtestas üldise koolikohustuse ja andis naistele kodanikuõigused. Teda jumaldatakse siiani.

Istanbul on Euroopa kultuuripealinn 2010. aastal. Selleks sündmuseks tehakse seal tõsiseid ettevalmistusi. Meil oli kokku lepitud intervjuu Nuri Colakogluga, kes on kultuuri­pealinna projekti peadirektor. Hommikul autosse istudes olin veendunud, et sõidame tähtsa peadirektori kabinetti juttu ajama. Kuid ennäe imet, autojuht viis meid hoopis arheoloogilistele väljakaevamistele. Kaevamistel töötas umbes 60-70 meest. Kõik nad olid usinasti ametis muda väljavedamisega suure augu põhjast üles autodele ning rassisid kõvasti, higipullid otsaees. Härra peadirektor oli kohale tulnud tumesinises ülikonnas, valge särgi ja punase läikiva lipsuga. Nagu ikka türklased, oli ka tema ülisõbralik, tehes ettepaneku laskuda kaevetööde sügavamasse ossa, kust oli välja kaevatud laevavrakk, mille vanuseks arvati olevat 1200 aastat. Laeva osad olid viidud suurde valgesse telki, kus arheoloogid püüdsid üksikuid tükke tervikuks muuta. Härra Nuri astus oma hästi läikimalöödud kingadega üle porise maa, jõudis telki ja selgitas detailselt toimuvat. Samas palus tervitada Arvo Pärti, kes kirjutavat suure pidustuste jaoks eraldi helitööd.

Sõit autoga Ankarast Kapadookiasse võtab aega ligi neli tundi. Kui teha maailma vaatamisväärsuste tipp-10, siis Kapadookia mäed kuuluvad sinna kindlasti. Tõusime kell 5 hommikul, et minna mägede kohale õhupalliga sõitma ja mägesid ülalt filmima. Olime väga õnnelikud, et eelmise õhtu ilmateade lubas lennuilma (õhupallisõit maksab 175 eurot ühe inimese kohta). Hommikul me unistused purunesid, sest öösel oli hakanud sadama paksu lund ja oli tõusnud tugev tuul.

Läksime mägedesse autoga. Ihlara org on Nevsehiri linnast paarkümmend kilomeetrit eemal, teed on head ja lumest puhastatud. Vaatamata varbaid näpistavale märtsikuu külmale oleme kõik lummatud ümbritevate mägede aurast - mõned mäed on võtnud lausa korstnate kuju. Mõnekümnemeetrised künkad on rivistunud sirgetesse ridadesse ja helgivad päikeseloojangul purpurpunaselt; nende sees on on hästi alles hoitud koobas-eluruumid, kus on alles isegi pikad kivist söögilauad ja antiiksed ventilatsiooniaugud. Korstnaid koobaselamutes pole, küll aga on siin erilised kahekordsed laed suitsu väljaviimiseks. Tagasiteel Ankarasse vaatame veel kord üle kaasavõetud raamatuid Kapadookia kohta.

Neil raamatutel on nüüd hoopis teine nägu; neil on värvide, tunnete ja lõhnade maik juures. Need pole enam tundmatud ja saladuslikud mägede pildid. Need mäed on ennast meile avanud.