20.06.2008, 00:00
Piiririik udus
Selleks, et Armeeniast Mägi-Karabahhi sõita, on välismaalasel
vaja viisat. Riiki de jure ei eksisteeri – seda peetakse Armeenia osaks,
sest aserbaidžaane siin peaaegu enam ei ela. Kes mäletab, siis aserite ja
armeenlaste vahel puhkes 1994 selle maalapi pärast sõda ja siiani
on naabrite vahel – eriti piiri ääres – olukord pinev.
Neis pilvedeni ulatuvates mägedes näeb siiani sõja jälgi:
nukrate silmadega nägusid (külades) ja ühe jalaga mehi
(linnades). Jah, see viimane pole sugugi haruldane vaatepilt, nagu ka
jalaproteesid. Maamiinide eest hoiatatakse turiste ka praegu. Viimasel
päeval laskume mägedest alla. Shoushi linna (suuruselt teine linn
Mägi-Karabahhis; meie peatumispaik) servas asub surnuaed, mida oleme varem
autoaknast märganud. Nüüd otsustame seda lähemalt vaadata.
Ainult üks väike ristike kumab läbi paksu udu; kissitan silmi,
aga kaugemale ei näe. Mingi teatav raskepärasus püsibki kohal
terve meie Karabahhis viibimise aja. Nukrad udus tuksuvad linnad, kus alati
jääb midagi varju. Ja ainult oligarhid ehitavad uusi koolimaju ja
püstitavad uusi mälestusmärke. Ja ometi,
raskepärasusele vaatamata – alles päris pilvede all saab aru,
miks Mägi-Karabahhi kutsutakse Armeenia Šveitsiks...