Pildikesi Kõrgõzstanist
Altyn Arashani puhkekompleks on kolm väiksemat kahekordset maja ja mõned katusealused, mille all vulisevad kuumaveeallikad. Meie majakese omanik on Valentin, endine üle Nõukogude Liidu kuulus motosportlane, kes teab ka Eestit väga hästi, sest just meilt sai siis tsiklitele neid juppe, mida mujalt ei saanud. Kord sõitnud ta isegi oma sõpradega Pihkvast Tallinna, terve tee 190 km/h. Oma jutu tõestuseks kingib ta meile Nõukogude Eesti lipu.
Kui ühel päeval Valentinilt küsin, miks ta oma maja puudega kütab, kui tal on maja taga kuumaveeallikad – nende vee saaks ju radikatesse juhtida ja poleks rohkem vaja kunagi kütta –, vastab ta: “Puurimine on väga kallis. Saada oma sõbrad ka siia puhkama, siis paari aasta pärast teen sellised radikad.”
Pärast väsitavat rännakut mägedes ostame Valentinilt tema viimase õlle ja suundume kuumaveeallikatesse lösutama, avastades oma üllatuseks, et need on täis bravuurikaid härrasid pealinnast Biškekist. Jätame seekord alukad jalga ja sätime ennast nende vahele sooja. Härrad on kõhukad keskealised ja ilmselgelt pisut jõukamad, kuna maja ees ilutsevad uhked Lexuse džiibid. Tuleb välja, et tegemist on nende salakohaga, millest nad arvasid, et keegi teine seda ei tea. Me ei hakanud nende tuju rikkuma uudisega, et Lonely Planetis on sellele kohale pühendatud tervelt pool lehekülge. Saame teada, et noorte ja edukate elul pole Kõrgõzstanis vigagi, kuigi ka nemad igatsevad mingil veidral põhjusel vana head Nõukogude Liitu. “Kui miilits mind miskipärast kinni peab ja hakkab minuga kirgiisi keeles rääkima, siis ütlen talle kohe, et kui tahad midagi rääkida, siis räägi vene keeles.”
Istume Karakoli turu juures marsruuttaksole ja uurime bussijuhilt, millal buss väljub.
“Buss väljub siis, kui kohad on välja müüdud.”
Bussis on ainult üks vanamees, kes vaatab meile lahkelt otsa ja uurib, ega me ehk USAst pärist ole.
“Ei, me oleme Eestist.”
“Oo, Eestit tean ma küll, kunagi sealt sai nii suuri kartuleid nagu rusikas, aga siis tuli see kuradi Gorbatšov ja keeras kõik p...e.”
Kõrgõzstani väikestes linnades näeme tihti Lenini kujusid, pjedestaalile tõstetud tanke ja hävitajaid ning kangelaslikke talupoegi vapralt kaugusesse vaatamas. Viimasel koolipäeval on väikestele tüdrukutele valged põlled ette seotud ning nad laulavad ja tantsivad ausammaste ees. Pärast peetakse kõnesid, võetakse viina ja asetatakse kangelaste jalgade ette punaseid nelke.
“Oo, milline mees, naised, vaadake!” Mõnusa slaavi diskotümpsu saatel kõlab selliseid teateid Biškeki peatänaval iga 100 m tagant. Noored mehemürakad on kogunenud ümber kõlaritega varustatud poksikoti ja proovivad raha eest kordamööda oma löögijõudu. Neiud aga piiluvad neid pisut kaugemal asuva tasulise elektroonilise kaalu pealt, mis on varustatud peene tabeliga, kus on kirjas, kuidas jagada pikkus kaaluga. Seal vahel on kusagil veel metallkonstruktsiooni külge seotud paabulind, tänavasillutisele laotatud raamatud ja ühekaupa müüdavad suitsud. Meie üllatuseks on ühe esmapilgul mahajäetud majamonstrumi taga parkla, mis on paksult täis tuubitud valgeid limusiine. Õnnepalee on küll pisut räsitud, kuid elu seal keeb. Noored õnnelikud paarid tulevad uksest välja, võetakse kätte plasttopsides viin, keegi peab kõnet ja kõige lõpuks laseb tuvispetsialist puurist lendu tuvid. Kogu seltskond istub hiiglaslikku limusiini ja sõidab huilates minema. Ja kõik kordub uute õnnelike paaridega!
Kui Kõrgõzstan maailmas millegi poolest kuulus on, siis on see hobune. Ta on peremehe parim töövahend, parim sõber ja parim toit. Ta kõnnib sulle rahulikult vastu mägedes, kus oma rekordkõrgusi vallutad; suvila tagahoovis, kuhu vaevalt isegi ära mahud, või peamagistraalil, kus ta 100 sõbraga autosid vahib. Jeti-Öghüzi sanatooriumis, diskoteegi ehituse ees istudes saan diskoteegi omanikult juhised, millal ja kui vana hobune süüa sünnib: vana hobust söö siis, kui nälg on majas, keskmist hobust siis, kui on pidupäev, ja varssa siis, kui laps abiellub.
Kell 4 öösel Biškeki aukliku peatänava nurgalt võetud takso on räsitud Audi 100. Olen teel paarkümmend kilomeetrit linnast väljas asuva Manase lennujaama poole, et koju tagasi sõita. Kohalikud taksojuhid ja bussijuhid suunduvad siin esimese asjana alati tanklasse paaki täitma. Räägime taksojuhiga pisut ilmast ja sellest, kui vähe raha tal on. Olles jõudnud mõned kilomeetrid linnast välja, teatab ta, et ma olen väga tore poiss ja et me võiksime parimateks sõpradeks hakkata. Ettepanek on küll pisut ootamatu, aga mis seal siis ikka ja me surume kätt.
“Kas sul pangakonto ka on?”
“Jah, ikka.”
“Kui sul sinna raha tuleb, saada see siis mulle.”
“Ma nüüd ei teagi kohe, mul on seda raha ikka endal ka vaja.”
“No saada mulle see osa, mis sul üle jääb!”
Kui lennujaama jõuame, kirjutab ta paberinutsaka peale oma aadressi, kuhu raha saata, ja uurib, kas ma ei tahaks oma reisist ülejäänud somme (Kõrgõzstani raha) talle anda. Ma võtan nutsaka vastu, aga vabandan, et tahan raha siiski suveniiriks jätta.
Vaata liikuvaid pilte Kõrgõzstanist Ekspressi digilehes ja veebiversioonis.
