Pilguheit pearätiku alla

Maailma suurima moslemikogukonnaga maa – Indoneesia ööelu võib mõjuda üsna jahmatavalt, kirjutab Terje Toomistu.

Indoneesia parim pidu ootab avatud taevalaotusega süngetes ööklubides, kus linna töölisrahvas õgib ihast helkivate silmadega laval vallandunud naiselikku potentsiaali – lühikesed seelikud ja hoogsalt hööritavad puusad, sätendavad maikad ja salaja sisse smugeldatud kohaliku puskari hapukas-mõru maik. Ning see kõik svingib seksikalt dangdut-muusika gruuvivates rütmides.

Dangdut pärineb 1940. aastate malai muusikast, kombineerides nii India kui Araabia muusika elemente. Kui 1960ndatel avanes Indoneesia popkultuur Lääne maailma mõjutustele, lisandus traditsiooniliste instrumentide helimaailma elektrikitarri jõud ja süntesaatorite tantsulisus. Püüdes jäljendada tabla heli – dang ja ndut –, pärineb dangduti nimetus tegelikult 1970. aastate malai töölisklassi popmuusikat halvustavast ajakirjaartiklist. Kuigi ka tänases Indoneesias levib dangdut-muusika kohta vastuolulisi arvamusi, on see palju enamat kui pelgalt ühiskonna vaesemate kihtide meelismuusika. Dangdut on avatud mõjutustele rokist, popist, diskost, aga olen kuulnud ka proge- ja punk-dangdutit. Raadios mängitakse lääne lugude töötlusi à la dangdut ega möödu ükski saartevaheline praamisõit meeltlahutava dangdut-karaoketa. Ka härradest autoomanikud võtavad mägiteedel kihutades kurve miniteleviisorist kostva dangduti rütmides, piiludes silmanurgast tantsivate preilide nõtket keha ning jaurates mõnuga kaasa.

Rahva dangdutiarmastus tundub manifestatsioonina Indoneesia mainstream-poliitika taustal, mis hea meelega mässiks naise keha veelgi kindlamini rätikusse. Nii on ka dang­duti lavaline vorm tekitanud üksjagu poleemikat. Missioonitundega islamiusuliste silmis on kõrgetel kontsadel minikleitides naislauljad liiga vulgaarsed ja kogu kontsept dekadentlik ja moraalitu. On ette tulnud, et politsei piirab dangduti kontserdipaiku ning üks jumalakartlik indoneesia kodanik ei kipugi nõnda lihtsalt tunnistama, et talle dangdut meeldib.

Lava ees tablataktis õõtsuvad mehed püüavad aga mobiiltelefoniga tabada kaadreid lauljatari lihavatest reitest ja avarast dekolteest. Nendele võibki see jääda ainsaks käegakatsutavaks erutuseks, sest milline tütarlaps nende juhutöödest elatuvate tulevikuta meestega ikka naituks. Parematel päevadel liigub see seltskond aga mööda praeriisilõhnaseid kitsaid tänavaid edasi punaste laternate valgusesse.

Indoneesia pole teiste Kagu-Aasia riikide kõrval erandlik – igast suuremast linnast leiab kommertsialiseerunud seksiteenustele keskendunud piirkondi. Kuumas linnasüdames raudteejaama ja turismipiirkonna vahel asub Yogyakarta seksipesa Sarkem. Tänavate labürint on ääristatud valgendatud nägudega lillekestega, kelle hulgast võib noppida meelepärase – tähendab ka Sarkem otsetõlkes lillelaata. Midagi ülemäära glamuurset või šokeerivat siit ei leia. Lihtsates T-särkides neiud kõlgutavad laisalt varba otsas rannaplätusid, rinnakas pimp meelitab kundesid baari õlleringile. Tihti satuvad kohalikud siia pelgalt linna parimat praeriisi pugima või selleks, et keerutada jalga akustilise dangdut-muusika taustal.

Väidetav Kagu-Aasia suurim seksipesa asub samuti Indoneesias. Surabaya Dolly nagu teisedki seksipiirkonnad on oma alustel funktsioneeriv linnajagu, kuhu politsei oma nina niisama ei topi. Kui siis ainult “maksude” korjamiseks.

Dolly peatänav on ääristatud hiiglaslike vaateakendega, mille taga istuvad roosadel või punastel diivanitel reas kõige kaunimad ja nooremad näitsikud. Bordelli ees sehkendavad müügimehe keelekasutusega kupeldajad, kes haaravad mööduvatel kundedel varrukast kinni ja müüvad teisel pool klaasi ajaviiteks sõnumeid klõbistavaid nukukesi nagu mis tahes kaupa. Pimp sõlmib tehingu ning annab seksile garantii – tüdrukud on noored, pringid ja suguhaigustest priid. Kõige lõpuks tõmbab ta taskust välja karbitäie viagrat.

Kaubastunud seksiäriga peatänava varjus teevad oma tööd veidi vanemad prostituudid märksa argisemas stiilis. Juba üle 20 aasta Dollys leiba teeniv mbak Iin ütleb, et siin koheldakse tüdrukuid õiglasemalt ja meeleolu on kodusem. Kui peatänaval võtab kupeldaja ja bordell suurema osa kliendi rahast, siis siin on vastupidi. Noor transseksuaal Ari veetis oma lapsepõlve nendel dekadentliku õhustikuga tänavatel.

“Alles kuuendas klassis sain aru, mida nad seal tubades tegelikult teevad,” meenutab Ari, kelle ema oli kupel­daja ja kelle lapsepõlvekoduks oli bordell. “Mulle oli see argielu, milles polnud midagi ehmatavat – igapäevaselt voorisid kunded majast sisse-välja, tüdrukud olid sageli mu mängukaaslasteks,” räägib ta, samal ajal uppudes lapsepõlvesõpradest seksitöötajate kallistustesse.

Edasi viib teekond Dolly kõige süngemasse piirkonda, kus töötavad free-lance prostituudid. Nende tööplats on vana hiina surnuaed. Kogu business & pleasure toimub sealsamas ­massiivsete kalmukivide vahel. Hauaplaadile ­püsti pandud kohvikus sädistab trullakas seksitöötaja, et siin on tal kõige parem – ise sõlmid kokkuleppe, ise vastutad, ise saad raha, ning sikutab siis vabandades midagi mu tagumiku alt. Kogemata olin peale istunud väiksele matile, mis on iga kalmupiiga kohustuslikuks töövahendiks. Madratsirull kaenla all, asub ta uuesti tööpostile.

Seal surnuaia tagumistes nurkades ootavad oma tänaõhtust ­peigmeest ka Indoneesia teistmoodi naised. Waria’d ehk male-to-female-transseksuaalid on osa Indoneesia kultuuripluralismist. Waria nimetus tuleneb indoneesiakeelsest liitsõnast wanita-pria – ehk naine-mees. Nagu iga indoneeslane mäletab lapsepõlvest seika, kuidas ema jagas selgitusi, et see natuke teistmoodi tädi seal tänaval on waria, on iga Indoneesia naine vähemalt korra läbi ­astunud waria ilusalongist.

Suur osa Jaava pruutpaaridest saab paaritatud tsansseksuaalse pulmaplaneerija poolt. Teiste tänavamuusikute seas liikluskeeristes küsivad naeratuse ja laulujupi eest leivaraha ka waria’d. HIV-aktivismi esirinnas on tihti waria’d, nii nagu ka dang­duti või playback-lauljad. Nad on naised, kogu nende hing ja olemus on naiselik. Ainult et neil on peenis.

Lõuna-Yogyakarta kitsaste ­tänavate rägastikus viib tee Shinta ja Sandra traditsioonilises Jaava stiilis ­majani. See paar eakaid sõbrannasid ütleb nagu enamik waria’sid, et nad on tundnud end waria’na juba väiksest peale – mänginud tüdrukute mänge ja olnud poistest võlutud. Nagu paljud teised waria’d oma elust jutustades räägivad nemadki, kui keeruline on noorukieas oma identiteediga leppida. Peeglist vaatab vastu poiss, aga süda kisub asjade poole, mida seostatakse naistemaailmaga.

Ent veelgi raskem lepitusest iseendaga on leida perekonna tunnustus, taluda eakaaslate pilkeid ja tunda alatasa, et erinev sooidentiteet surub neid ühiskonna äärealadele.

“Kui perekond aktsepteerib, siis teevad seda ka naabrid,” jutustab Shinta. “Kui ühiskond lepib waria’ga, saavutab ta positiivse mõtlemise, ta õpib ning areneb rahus. Kui aga perekond temaga ei lepi, põgeneb waria kodust ning tavaliselt satub seksiärisse.” Nii raamistab waria olevikku sageli prostitutsioon ja tulevikku tänavamuusiku saatus. Ahistavates oludes on paljud waria’d sunnitud elama kaksikelu. Selleks, et hoiduda linnarahva salvavatest pilkudest ja kohanduda ülikooli või töökollektiivi normidega, käiakse päeval ringi mehena. Pärast päikseloojangut toimub metamorfoos ning mehest saab kaunis daam. Kui tuhkatriinu kaotab kesköötunnil oma sära ja sarmi, siis waria vastupidi saavutab selle – täismeik ja kõrged kontsad ning kohtumine saatusekaaslastega mõnes linna waria-hot-spot’is on paljude waria’de igaõhtune kava. Tavaliselt kogunevad nad linna tumedamas tsoonis – pargis, surnuaias, jõe ääres või raudteel.

Sandra nendib, et tihti seostatakse waria’t prostitutsiooniga, kuid mitte kõik waria’d ei tee seda. Temalgi on noorusest aastane seksitöökogemus. Ent nagu mitmed waria’d tutvus ta tänu sellele oma esimese abikaasaga.

“Olen siiani talle tunnustuse eest tänulik, sest siis ei pidanud ma enam oma keha müüma ja kogu elu loksus paika,” räägib Sandra, kes on leidnud hingerahu hämmastavas peremustris. Sandral on koguni kaks meest ning kolmik-kooslus on õnnelikult katusealust jaganud juba viimased 16 aastat.

Ka Shinta peremudel pole monogaamne, kuid waria’de seas on see üpris levinud – mehe partnerid on korraga naine ja waria. Sellistes kooslustes võtab waria tihti mõne naise lastest oma hoole alla. Nii on ka Shinta tänaseks rahulolev vanaema.

Eakatele waria’dele valmistavad täna muret 1990. aastate alguse õhinas tehtud odavad silikoonisüstid. Hooletu iluteenuse õnnetuteks viljadeks on gravitatsioonist tingitud rippuvad põsesarnad ja kongus nina. Waria’de noorem generatsioon eelistab seetõttu loomulikku ilu.

Kindlasti pole waria’d moodsa aja viljad. Ka kõige kaugematest džungliküladest võib leida sooüleseid vorme ning mitmetes Indoneesia kultuurides on neil traditsiooniselt oma eriline roll. Näiteks Ari mängib politoloogiaõpingute kõrvalt Ida-Jaava traditsioonilises teatris ludrukis, milles reeglina esinevad ainult mehed ja waria’d. Siin vaesema klassi meelelahutuse mekas kussutab perekonnastseenis magavat titte waria ning uhketesse kostüümidesse riietatud daamid laulavad murtud häälel gamelani. Publik rõõmustab.

Ometi on waria’de sotsiaalne mänguruum rangelt piiratud. Nad on paigutatud justkui stereotüüpsesse waria-tsooni, kust on keeruline välja rabelda. Religioossete ringkondade surve ja ühiskonna valmisolek lubab neil tegutseda ainult valdkondades nagu meelelahutus ja ilu. Nad võivad ju lavalaudadel, valgusfoori ees või öisel tänaval mehi lantides naeratada, aga nende silmadest peegeldub pisarates hing.

Islamiüldsuse silmis jäävad nad patusteks. Nii nagu ka seksikas kleit või abielueelne seks. Kui waria-kogukond otsustab mõnel põhjusel kokku tulla, olgu selleks HIV-problemaatika seminar või waria’de missivõistlus, tuleb valmis olla islamiradikaalide vägivaldseteks rünnakuteks, et seeläbi “kaitsta ühiskonna moraali”. Äärmuslaste meelest on neetute piinamine jumala silmis õigustatud ja vägivallast on saanud poliitika tegemise viis tänases demokraatlikus Indoneesias.

Artikli autori ja Kiwa koostöös valminud Indoneesia sooülesuse problemaatikat käsitlevat dokumentaalfilmi “WARIAZONE” (www.wariazone.com) saab kuni 26. juunini vaadata Tallinna Kunstihoones näitusel “Sõnastamata lood”.