Surnust tõusnute kaitsealal

Aina uute riisikasvatusalade rajamine on Laoses hävitanud palju põlismetsa. Umbes 14% riigi territooriumist on tänaseks looduskaitsealad. Bokeo kaitseala Põhja-Laoses on loodud eesmärgiga hoida illegaalne metsalangetamine kontrolli all, kaitsta ürgset vihmametsa ning seal elavaid isendeid.

"Gibbon Experience'i" projekt on saanud oma nime mustade gibonite järgi (ld.k Nomascus concolor lu, teatud liik väikseid Aasia ahve - toim.), keda vahepeal arvati juba väljasurnud liikide hulka, kuid taasavastati 1997. aastal Põhja-Laoses Bokeo provintsi vihmametsas.

Selle projekti peaeesmärk on koguda raha Bokeo looduskaitseala toetuseks ning ettevõtmise raames välja töötatud retk annab loodushuvilisele unikaalse ja vahva võimaluse kogeda džunglielu kolmepäevasel matkal Bokeo vihmametsa sügavustesse. Sinna jõudmiseks tuleb jalgsi läbida karm teekond. Tegu on territooriumiga, kuhu sisenedes tuleb järgida džungliseadusi. Kui veab, siis võib kohtuda mustade gibonite, karude, madude ja teiste džunglielanikega.

Bokeo kaitseala orgude ületamiseks on metsa paigaldatud trossid, millest pikimal saab liuelda poole kilomeetri jagu. Uhkeima puhul viib õhulend aga orupõhjast 150 meetri kõrgusele.

Ööbimiseks on vihmametsa ehitatud onnid, kokku on neid kuus ning nad paiknevad üksteisest eemal kaitseala eri piirkondades. Tegu on omanäoliste ulualustega, sest need džunglikodud asuvad 50 meetri kõrgusel puu otsas.

Oma süü, kui alla kukud

Laosesse sisenesime Põhja-Tais asuvast Chiang Khongi linnast. Piiripunkt avati kell kaheksa hommikul, seega polnud väga varasel ärkamisel ega kiirustamisel mõtet.

Bokeo kaitseala esindus ja ­giboni­retke korraldaja pisike kontor asub Laose piirilinnas Houay Xais, mida lahutab Taimaast vaid Mekongi jõgi. Enne retkele asumist tuleb signeerida ka üks dokument.

Nimelt selline paber, kus on loetletud retkega kaasnevad kõikvõimalikud ohud, nagu näiteks maohammustused, luumurrud, armusuhete proovilepanek, kukkumine, hukkumine ja arstiabi halb kättesaadavus. Kirjas on ka see, et retke korraldaja ei vastuta mitte millegi eest, isegi mitte varustuse korraliku toimimise ega trosside ja onnide turvalisuse eest. Riski võttes vastutab igaüks oma ihu ja hingega absoluutselt kõige eest. Nii et kui 150 meetri kõrgusel looklev tross puruneb, tuleb nautida viimast korda oivalist vaadet ning süüdistada juhtunus oma ebaõnne.

Küsimuse peale, et kas on juhtunud tõsisemaid õnnetusi, tuli retke korraldajalt pärast pisikest mõttepausi loomulikult eitav vastus.

Ränk rada džunglisse

Tingimustega päri, asusime Houay Xaist teele kell üheksa hommikul. Meie ­seltskond koosnes üheksast eri rahvusest seiklejast. Kõigepealt poolteist tundi sõitu ja ­seejärel alustasime jalgsiretke Bokeo ­looduskaitseala poole. Paduvihm muutis jalgrajad mudamülgasteks ning jõgede veetase oli ­tugevalt tõusnud. Meid ootas ees lubatud 14 km matka peamiselt ülesmäge mööda savist ja vihmaveest libedaks muutunud teerada. Ka parimast matkasaapast sai siin mudasäärik, mille alla tekkis paks saviklombist platvorm. See omakorda ­garanteeris pideva libastumise.

14 kilomeetri läbimine võttis meil aega üle viie tunni. Seejärel jõudsime külasse, kus saime esimest korda jalga puhata. Ku id matk ei olnud selleks päevaks veel kaugeltki läbi.

Bokeo kaitsealale jõudmiseks ootas meid ees veel kahetunnine mäkketõus mööda tihedat bambusmetsa läbivat kitsast rada.

Lõpuks baasis, saime turvarakmed liugradadel liikumiseks, kiire turvalisuse õppetunni kohalikult giidilt ning juba haakisimegi end järgemööda trossi külge õhusõidule suunaga tundmatusse.

Siis selgus, et matkata jäi veel kahe tunni jagu läbi hämardunud džungli.

Puhkus puu otsas

Õhtuks olime veest ja higist totaalselt läbi vettinud ja mudased. Meie ees lookles viimane tross lõpp-peatusega onni nr 4 juures. Kuid kummalisel kombel jäi kõigil meil sel õhusõidul hoogu veidi väheks ja seal 150 meetri kõrgusel maa ja taeva vahel me siis järjest kõlkusime - all orus haigutav troopika ja sünged džunglihääled. Vale otsus oli pilk alla suunata, misjärel keha läbistas õudusjudin ja saja meetri jagu tuli nüüd kätte värisedes end majakese poole vinnata.

Onn oli ehitatud selle oru kõrgeima puu otsa. Meie "koduks" sai poolesaja meetri kõrgusel puu otsas asuv katusealune, kus olid olemas lihtsad magamisasemed, kööginurk, tualett ja pesuruum voolava veega. Muide unustamatu elamus on puu otsas duši all käia, nautides samal ajal vaadet hingava vihmametsa avarustele, loojunud päikese kumale ning sügavuses põrandalaua vahelt vilksavale maapinnale.

Meie magamisasemed olid kõik varustatud sääsevõrguga, mis tuli hoolikalt madratsi serva alla kinnitada vältimaks öiseid üllatuskülalisi. Paar parajalt pirakat ämblikku passiski juba katuseräästal.

Pimeduses lõbustasid meid tulekärbsed.

Kuna puumajakesi tuli vennalikult ka püsiasukatest öiste rottidega jagada, siis oli soovitatav seljakotist eemaldada kõikvõimalik ahvatlev kraam. Seda reeglit me järgisime, kuid rotihammas oli hommikuks siis hoopis räästa alla kuivama riputatud kileka varruka peenelt läbi närinud.

Riisi ja bambuse dieedil

Kogu öö hirmutasid meid äikesehood. Evakueerima ei saabunud meid keegi, kuigi meie koduks olev kõrge puu keset orgu oli suurepärane märklaud piksele. Pimeduses ja metsiku ragina saatel saigi läheduses ühest vihmametsa hiiglasest piksenoole ohver. Välgune öö üle elatud, saabus hommik jätkuva vihmasajuga. Varsti tulid trossi mööda kihutades ka meie kohalik rajaleidja ja hommikune toidueks­press, kaasas keedetud riis, bambuslaastud ja kannutäis kuuma vett.

Juulikuus on Kagu-Aasias niiske periood, mil mussoonvihmad džunglirajad kohati raskesti läbitavaks muudavad.

Kuna lähimad külad asuvad Bokeo kaitsealast üsna kaugel, ei jõudnud kohale meile mõeldud hobustel transporditav söögikraam. Lubatud toidusedel pidi küll sisaldama mitmesuguseid kohalikke hõrgutisi, kuid ilmataadi vingerpusside tõttu tuli leppida nii hommikuks, lõunaks kui ka õhtueineks vaid olemasoleva toiduga. Mitmekülgsust riisi näsimise kõrvale pakkusid keedetud bambuslaastud ja ühel päeval üllatusena lausa kännuseened. Loomulikult lisas selline toidulaud kogetule primitiivsust.

Keha riisiga tangitud ja justkui ­harjunud juba metsiku eluviisiga, asusime teise päeva teekonnale. Selle päeva eesmärk oli jõuda veel sügavamale džunglisse, sihtpunktiks Nam Kani jõgi ning sealne juga.

Trossi vingudes muutus eespool mineja kaugusesse hajunud täpiks. Kui see oli kadunud viimaks džunglisügav usse, kostis sealt tarzanlikult kajav "okei". See tähendas, et rada vaba ning järgmine võis end liugrajale haakida.

Niiviisi kõrgustes kihutades sai hea ülevaate vihmametsa avarustest, kaitstavast loodusalast, ning silmapiiril ei paistnud ainsatki märki inimtegevusest.

Kaanirünnak

Olime vihmametsas ja seega tuli valmis olla kohtumiseks kohalike metsaelukatega. Nägime mitut seltsi satikaid, pärdikuid ja ka põõsas vonklevat madu.

Üks kole vihmametsa elukas on kaan, kes liigub kuratlikul moel ning ootab võimalust end ohvri saapa külge haakida.

Kaanist sai meie teise matkapäeva pidev kaaslane.

Vihmametsa kaanid on kasvult suhteliselt pisikesed, mõni kõigest poole sentimeetri pikkune. Kuid suurus pole määrav, eesmärk on kõigil sama. Üldjuhul ei ole tunda, kui kaan end naha külge imeb, ja vaid pidev saapa ja soki kontroll aitab ära hoida üllatused püksisääres. Muidu võib hiljem avastada mitu end priskeks söönud elukat sama toidukollet jagamas.

Rada kubises kaanidest ning meie kambas ei jäänud keegi puremata. Kaanirünnaku rekordi omanikul oli 15 jälge kaanihambast.

Kaan on üks kuri elukas, aga õnneks ei ohusta ta siiski otseselt tervist. Kõige kergem viis vihmametsa kaanist vabanemiseks on teda pisut tulega kõrvetada. Siis laseb ta end naha küljest ise lahti ning puremispaigale ei jää olulist jälge. Kui sisse söönud kaan nahalt ära tõmmata, jääb alles veritsev auguke ning selle paranemine võtab mõnda aega.

Kuidas retkeks valmistuda

Giboniretke ette võttes tuleks olla aus iseendaga ning veenduda oma vaimses ja füüsilises valmisolekus.

Lisaks pikale teekonnale ja võimalikule vihmasajule tuleb ületada teisigi takistusi. Teel on purdeid, tuleb minna läbi kiirevooluliste jõgede, mütata mudamülgastes ning olla valmis ohtude ja ootamatute olukordadega silmitsi seismiseks.

Siinkohal tuleb tõdeda, et kuigi vihm tegi meie džunglitrekist karmima katsumuse, muutis see retke ekstreemsemaks ja põnevamaks.

Matkapauna tuleks kaasa pakkida ikka rõõmus meel ja seiklusjanu. Vajalike asjade hulgas maksab kaasa haarata taskulamp, välgumihkel ja sääsetõrje. Kindlasti tuleks ka kaitsta end malaaria vastu. Kuigi puumajakestes on olemas ka väike esmaabikarbike, ei tasu loota, et seal siiski esmaabiks kõik vajalik olemas on. Seega oleks hea kaasa pakkida mõningad antiseptilised vahendid, plaastrid jms.

Olulised on korralikud tugeva tallaga matkasaapad ja tihedad sokid kaanikaitseks. Kindad juhuks, kui poolel trossil peatuma jäädes on vaja end käte abil sihtpunkti vinnata. Loomulikult tuleks varuda piisavalt joogivett ning jõuvarude turgutamiseks on šokolaad asendamatu.

"Gibbon Experience'i" projekti kujul on tegu ülla ettevõtmisega. Kuigi meil ei õnnestunud haruldasi musti giboneid oma seekordsel teekonnal kohata, oli see retk väljakutse, enese proovilepanek ja võimas elamus.

Giboniretk annab tõsiselt mõnusa adrenaliinilaksu, see on erakordne kogemus ning võimalus vahetuks suhtluseks džungliga.