Tušeetiat eraldab veinipiirkonnast Kahheetiast ligi 3000meetrine kuru ja isegi kuruni pääsemine pole lihtne — võimalus on džiibiga, hobustel või jalgratastega. Võimas looduslik takistus tähendab, et piirkond on muust maailmast eraldatud — elu käib naturaalmajanduse põhimõtete järgi. Turistile tähendab see, et peaaegu kogu toit (nii liha, juurviljad kui moosiks keedetud vaarikad) on kasvanud sealsamas mägedes. Mahedamaid tooteid on raske ette kujutada. Kohalikust lao moodi poest saab fantat, õlut, suitsu, šokolaadi, kohvi ja soola.

Külades pole elektrit. Üksikutele majadele on ilmunud päikesepatareid, mis on kaasa toonud hiiglasliku elustandardi muutuse — valgustuse ja võimaluse mobiiltelefoni laadida ning piirkonna kahte võõrastemajja sooja vee. Külmkapp on aga ikkagi ämber õues kraani all, kus lippab jääkülm mägede vesi.

Vanad kombed on elujõus: Tušeetias sigu ei kasvatata ega sööda, kuigi kohalikud on kristlased. Mitmes külas on püha rada või küngas, kus naised ei tohi käia — see toob halba õnne või kehva ilma. Samuti ei käi kohaliku etiketiga kokku bikiinides ringi lippamine.

Metsikuid mägesid vaadates tunduvad Alpid nagu supermarket. Kuklas tuikab soov, et see ilu ja elustiil oleks alles ka kümne aasta pärast, et turistid seda tühjaks ei tarbiks.

Turiste on Tušeetias veel vähe, aga nad on märgatavad. Lääne maksujõuliste turistide hea nina on neid toonud siia puutumata loodusega maailmanurka. Kohalikud oskavad ilmselt üles lugeda, mis rahvusest ja kus on keegi liikvel, sest kuigi Tušeetia on üle 800 ruutkilomeetri suur, on seal vaid kümme küla. Viie päeva jooksul näeb samu turistinägusid ikka ja jälle. Nad saavad nii tuttavaks, et neid hiljem Thbilisi tänavatel tervitada.

Tutvumisel läänlastega on abiks eestlaste võimalus vene keele tõlgina esineda (teisi idaeurooplasi me sealkandis ei kohta). Samas on toimunud tohutu muudatus võrreldes 2003. aastaga, mil ma eelmine kord Gruusias käisin. Inimesed tahavad rääkida inglise keelt, kuigi nad seda ei oska. 2003 oli inglise keel tarbetu. Nüüd aga, kuigi grusiinid oskavad vene keelt kordades paremini teistest võõrkeeltest, on vene keelest keeldumine nagu manifest. Solvumine 2008. aasta vene sõja pärast on suur. Isegi mutike mägikülas püüab algatuseks purssida inglist, kuigi ta saab vene keelest paremini aru.

Meie reisiseltskond, kuhu kuulub ka Eesti Ekspressi tellijakingituse saanud Mirjam, laskub Tušeetiat muust maailmast eraldavalt kurult alla jalgratastel. Järgmisel viiel päeval püüame teenida välja oma igaõhtust veini ja suurepärast õhtusööki, vändates hõredas mägiõhus 20–25 kilomeetrit. Rikkalikust Gruusia õhtusöögist suprast võiks kirjutada teise õhkava ja ägava artikli. Olgu lauale kantud šašlõkk, hinkaalid või köögiviljaroad, on ikka kõige liigutavam grusiinide külalislahkus.

Kuigi teed on selles kauges maanurgas olematud ja nende tõusunurgad mõrvarlikud (kohati 27 protsenti), sai rattal väntamisega hakkama enamik meie seltskonnast, sealhulgas ka kolm naist. Vaid kaks õrnema soo esindajat võtsid langusi rattal ning tõuse saatedžiibis või rühkides ilma rattata. Hõre mägiõhk tähendas, et ka üsnagi laugel oruteel sõites on vaja keskmisest rohkem võhma. Me olime kõrgmäestikulaagris ja reisi lõpuks olime kaugelt paremas vormis kui enne seda.

Muidugi võib reisida ka omal käel, kuid selle reisi puhul oli reisikorraldaja olemasolu eelis Parima rattasõiduelamuse saamiseks olid välja valitud sobivad rajad, kuhu vajadusel meid viidi või toodi džiipidega. Tänu saateautole (mida ei pruukinud kasutada) julgesid reisile tulla ka enda võimete suhtes ebakindlamad. Samas andsid mäed spordiklubile piisavalt võimalusi ka lisakoormuse võtmiseks.

Kümneliikmelise grupi seitse ratast rentis meie vastuvõtja Thbilisis ja transportis need Tušeetiasse. Lisaks veel kolmeliikmelise spordiklubi Annika, Andrei ja Arbo Tallinnast kohale lennutatud sõiduriistad. Rattad said nii kõva mahvi, et neid tasuski Tallinnast kaasa tuua vaid neil, kel on jalgrattamaailma porsched.

Reeglina liiguvad turistid seal koos grusiinist saatjaga, kes enamasti on ka autojuht. Kohalik giid on tark mõte. Kuigi eestlastesse suhtutakse hästi ja vene keelega saab hakkama, näib, et teinekord on mõningane suhtekorraldus vajalik. Ka meid eskortis saateauto koos kahe Levaniga.

Meie olime ainuke jalgratastega liikuv kamp, mis on mõistetav, sest hõredas mägiõhus väntamiseks on vaja keskmisest rohkem sportlikku vaimsust. Küll aga nägime kolme hobustel liikuvat turistide gruppi. Hobune ongi selles piirkonnas kõige mugavam ja kiirem liikumisvahend.

Uhhuduurlane Wend hindas rattaga sõidu pingutust nii: “Esimene on raskuselt Himaalaja, teiseks panen Kashmiiri ja kolmandale kohale Kaukasuse.”

Tõsi ta on, trekingu ehk matkamise, olgu see siis jalgsi, rattal või hobusel, moodsaim piirkond maailmas on Himaalajas Nepal. Sinna lennatakse üle maailma kokku, et ahmida metsikut loodust ja piielda esiisade moel elavaid kohalikke. Märksa odavama hinna eest saab maailmatasemel matkaelamuse Gruusiast.

Reisikulud kattis osalt firma &Moments