Reisiarvustus: Mida nad ometi mõtlesid?
Marsruut: Tallinn – Amsterdam – Chicago – Little Rock – Chicago – Varssav – Tallinn
Klass: turist
Hinne: 1
Ma kasvasin üles Kansases, Ameerika viljaaidas, kus oli heaks kombeks heita nalja poolakate üle (üldterminina “polacks”)ja nende väidetavalt legendaarse rumaluse üle. Just nagu eestlased ei pidanud nõukaaegsetest anekdootidest arusaamiseks isiklikult teadma ühtegi tšuktši, ei tundnud ka meie ühtegi poolakat, kuid sellegipoolest oli erutav mõelda, kas nendes naljades ei võiks sisalduda kas või veidigi tõtt.
Pärast seda, kui LOT Polish Airlinesi (LO) lend Varssavist Chicagosse oli tehnilise rikke tõttu tühistatud ja mind oli sel põhjusel Tallinnas lennukist maha jäetud (LOTi esindajate kinnitusel polnud terves Varssavis nimelt saada ühtegi hotellikohta, kuhu mind oleks võinud majutada) ja (päev hiljem) Estonian Airi ja Unitediga Amsterdami kaudu Chicagosse suunatud, kus ma omakorda avastasin, et LOT oli arusaamatul põhjusel tühistanud minu ja mu kolmeaastase poja broneeringu ja e-pileti American Airlinesi poolt opereeritavale jätkulennule Little Rocki, jättes mind ilma igasugusest võimalusest selgi päeval oma sihtpunkti saamiseks, hakkasin ma neile naljadele jälle mõtlema.
Kas sa oled juba kuulnud tragöödiast Poola suurimas ostukeskuses? Vool läks ära ja inimesed pidid eskalaatoritel tunde päästmist ootama. *
Kuidas tunda ära Poola linnajagu? Tualettpaberi järgi, mis välja kuivama on toodud.
Minu lennuäpardustega seoses süüdistasid poolakad ameeriklasi ja ameeriklased poolakaid. Minu Eesti reisiagent süüdistas poolakaid ja ma ise süüdistasin samuti poolakaid. Tõsi, kui meile tagasilennuks lõpuks avanes ihaldatud võimalus Poola lennukompanii enda teenuseid proovida, oli LOTi Boeing 787 Dreamliner unustamatu elamus. Dreamliner on vaieldamatult maailma kõige moodsam kommertsiaalseid pikamaalende teostav õhusõiduk, kus mõeldud õhuniiskuse meeldival tasemel hoidmisele, mürasummutitele ja nutiakendele, mis oskavad tänu elektrokromismile näpuliigutuse peale sumeneda. Kuid maanduda sellise lennukiga Varssavisse on umbes sama hea kui Rolls Royce’i salongis jäätmepuhastusjaama veereda!
Varssavi non-Schengeni tsoon näeb välja, otsekui oleks ta alles eile Nõukogude Liidust välja hüpanud. Reisijad bussitatakse ajas aastakümneid tagasi tujutute töötajate poolt, kes meenutavad keedupelmeene niihästi välimuse kui ka iseloomu poolest. Nende (ilmselt läänemaailmast väljavisatud) turvavarustus on sedavõrd antiikne, et praktiliselt iga reisja, sealhulgas sülelapsed, patsutatakse hoolikalt üle otsekui grupiseksilt tabatu, kelle Los Angelese politseijõud harkisjalu vastu patrullautot on surunud.
Kahtlemata on Poola oma 40miljonilise elanikkonna ja maailma suuruselt 22nda sisemajanduse kogutoodanguga Läänest tulnud investeeringutest suurt kasu saanud – kuigi küsitavaks jääb, kuhu täpselt nad selle raha pannud on. Kuigi lennujaamast võib taevarannal näha tuntud hotellibrändide, näiteks Marriotti logosid, võib lennujaama endaga seoses – terashall aiamööbel kaootiliselt külmale graniitpõrandale asetatud – rääkida pigem vanglašikist.
Miks Poola lennukid ometi nii madalalt lendavad? Aga ikka selleks, et piloodid tänavanimesid lugeda saaks.
Kansases õnnestus mul kohtuda oma ammuste gümnaasiumikaaslastega ja tähistada 30 aasta möödumist kooli lõpetamisest. Üks neist õpetas, et viimane asi, mida teismelise lapsega teha, on temalt küsida: “Mida sa ometi mõtlesid?”
Kuid Varssavi Chopini lennujaamas – nimetatud Fredericu järgi, kes kindlasti seetõttu lakkamatult hauas pöörleb – tuli seesama küsimus meelde näitena sellest, mida umbes sama mõttekas on pärida Poola transpordisektoris töötavate inimeste käest.
