Reisiarvustus: Tõrvatilgad Türgi meepotis

Turkish Airlines
Marsruut: Tallinn – Istanbul – Male (Maldiivid) – Tallinn
Klass: turist
Aeg: veebruar 2015

“Oo, Türkiššh, seal antakse nii hästi süüa!” ütleb eestlaste seas levinud müüt. Kas tõesti tasuta lõunad?

Check-in Tallinna lennujaamas venis ja venis. Etteruttavalt lisan, et Male lennujaamas ka. Ja mitte sellepärast, et programm arvutis oleks türgikeelne. “See on lihtsalt liiga aeglane,” ütlesid letitagused töötajad mõlemas lennujaamas.

Türk Hava Yolları ehk ­Türgi Lennuliinid on ambitsioonikas firma, mis ühe oma ­missiooniga – säilitada türgi identiteeti – on hästi hakkama saanud. Türgi keel prevaleerib nii häälteadetes kui ka ajalehtede valikus. Ja joogikärul on hapupiimajook airaan. Kuigi firma sarnaneb oma äriideelt Lähis-Ida suurte lennufirmadega, jääb see neile alla nii teeninduskultuuri kui lennukite tehnilise seisukorra poolest.

Tõsi, Turkish Airlines on Skytraxi poolt viimastel aastatel järjest valitud Euroopa parimaks lennufirmaks. Muide, sama agentuur on valinud ka Estonian Airi Põhja-Euroopa paremuselt 7. lennukompaniiks. Ilmselt on Turkishil vedanud just seetõttu, et Skytraxi ankeetides pole “halbu” küsimusi. Nagu: “Kas teie iste oli katki?”, “Kas meelelahutussüsteem oli töökorras?”, “Kas enamik LCD rippekraanidest avanesid?”, “Kas reisiinfosüsteem töötas?” jne. Eelnenud vihjetele võiksin lisada, et Tallinnast 11.2.2015 väljunud A319 tüüpi lennukil ei põlenud umbes pooled turvavöö kinnitamist nõudvad tulukesed. Ilmselt sellepärast ei kontrollinud turvavööde kinnitust ka stjuardessid. Lisaks sellele tegi kogu lennu vältel hüdraulikasüsteemi pump(?) salongi põranda all paaniliselt haukuva koera häält. See tekitas kaasreisijate seas lõbusa elevuse, tegelikult aga ei olnud rõõmustada millegi üle. Tegemist oli võimaliku tehnilise probleemiga.

Vastavalt üldlevinud legendile antakse firma turistiklassis üsna maitsvalt ja piisavalt süüa. Seda ka lühematel Euroopa-lendudel. Ei koonerdata jookide ja alkoholiga, viskit pakutakse lahkelt isegi varahommikul. Turismiklassi tekstiilistmete peatoed on kaetud vakstuga, mis jätab kokkuvõttes odava ja antisanitaarse mulje ning harmoneerub teenindajate alamotiveeritud ja eklektilise tööstiiliga. Veidi vanamoodne meelelahutussüsteem, kui see töötab, on täitsa OK. Kui välja arvata, et süsteemi algasend kipub olema hiinakeelne. Öistel pikematel lendudel ootavad reisijat sussid ja üllatuspakike (sokid-kõrvatropid-silmaklapp-hambahari jms), mida mõned innukamad kaasreisijad kohe ka täies mahus rakendama asuvad. Personal aga motiveerib end reisijate jaoks suletud tualetis väikese sigaretiga.

Istanbuli Atatürki lennujaam on transiidist nii ülekoormatud, et tegevusi pikemalt ette ei planeerita. Oma värava numbri saab reisija teada tabloolt täpselt 1 tund enne väravas oleku aega. Et mitte unise peaga terminalis ringi ekselda, soovitan lennujaama plaani internetist alla laadida, sest kohapeal leidub ainult üks avalik plaan! Pikema ooteaja veetmiseks on kaks viisakamat söögikohta, mille hinnad vastavad Tallinna kesklinna tasemele. Ning hoidku Allah teid väiksemast või suuremast kriisisituatsioonist, nagu lumetorm või pagasi kaotsiminek – firmapoolne abi võib jääda napiks.

Kokkuvõttes: rahvale leiba ja tsirkust ning karavan lendab ligadi-logadi edasi. Kas teenindus on “Euroopa” ja “parim”, jääb küsimusena õhku.