Reisikiri Noa laevalt
“Ja seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval peatus laev Ararati mägede kohal,” seisab Esimeses Moosese raamatus. Ehkki türklased hoiavad Ararati mäge enda valduses, on see armeenlaste rahvuslik uhkus. Kirjandusürituse nimi oli “Kirjanduslik Noa laev” (Literary Ark).
Meie jäime laevale kolm päeva hiljaks. Õnneks esindasid loomaliiki nimega eestlased juba väärikalt Peeter Sauter ja Laura.
Eestlased olid seltskonnas ainsad mitte-indoeuroopa keelt kõnelevad inimesed. Armeenia keel kuulub muuseas indoeuroopa keelte hulka, kuigi seda kirjutatakse elegantsete, kuigi arusaamatult mõjuvate konksude ja kriipsudega.
Esimesed armeenlased, kellega suhtleme, on otsekui ajamasinast väljunud naispiirivalvurid, keemilised lokid ja mõrud mõtted peas.
Lennujaam on tuliuus. Mare šokeerib võõrustajaid, kõndides tükk maad tagasi, viskamaks suitsukoni ühte mitmekümnest prügikastist, mis ootavad laialijagamist. Kuu on taevas selili ning mitmerealise maantee ääres säravad kasiinode kutsuvad tehistähed. Kasiinod pidavat kuuluma venelastele. Kas neis põletavad bakse kohalikud rikkurid või hoopis kõrge moraaliga naaberriigi Iraani moraalitud kõrgametnikud, jääbki teadmata. Autoraadios vahelduva rahvamuusika ja vene blatnoipopi saatel jõuame vastu hommikut 2000 meetri kõrgusele kuurortlinna Džermukki.
Džermuk võiks vabalt pakkuda konkurentsi Slovakkia või isegi Šveitsi suusalinnakestele. Mäed on olemas, hotellid samuti, keset tänavat niriseb minigeisrist kuuma mineraalvett ja õhk on tervendavalt värske...
Aga restorane peaaegu pole, hotellid on kallid ning vene uusrikaste meelitamiseks vajalikud Armani butiigid on puudu.
Kirjanikke, kellega poolteist nädalat Armeeniat avastame ja seminari peame, on nii Belgiast, Hollandist, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Moldovast, Austriast, Itaaliast kui Poolast. Vana sõber, Eestitki väisanud Serge van Duijnhoven Brüsselist kingib meile viivitamatult raske savipudeli väärtveiniga ning ostab endale hiljem nupuga noa.
Igaühele oma. Kuna mängus on kultuuriministeeriumi raha, võtab kirjanike iga liigutuse üles video- ja fotokaameratega relvastatud võttegrupp.
Bussitame mägesid kaema. Teed on paremad kui Lätis ning et tähtsamad viidad on dubleeritud ladina tähtedega, peaks ka rendiautoga omapäi ringi vurades hakkama saama. Vaated löövad pahviks. Ei möödu palju aega, kui näeme Sõpruse kino vastas asunud legendaarse napsupoe sildilt tuttavat kontuuri – võimas Ararat. Serge räägib, et Ararati nõlval on NATO baas ning vastas, Armeenia poolel, Vene piirivalveväed.
Peatume Zorati kivide juures, mis moodustavat muistse tähevaatluskompleksi. Täitsa Stonehenge, ja veel lumiste tippude taustal. Pärast vaatame Tatevi kloostrit, kuhu viib üle põhjatu oru uus ja uhke funikulöör. Häbelik-sulni naeratusega preester, kes kloostrit tutvustab, näeb välja nagu Jaan Pehki kaksikvend. Krapsakalt hüppab ta lahtistest kividest posti juurde ja kõigutab seda.
Insenertehniline ime olevat juba tuhat aastat kloostrielanikke maavärinate ja sõja eest hoiatanud.
Sööme parasjagu lõunat, kui lähedast Türgi piirkonda tabab 7,3magnituudine maavärin. Jerevanis jooksevad inimesed tänavale, aga võimsate mägede kaitse all ei anna maavärin üldse tunda. Saame teada, et Skandinaavia kirjanikud jätsid viimasel hetkel tulemata, sest nende vaimne liider jäi vaktsiinisüstidest haigeks. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni leheküljel Armeenia tõbise paigana silma ei paista, kuid siiski siirdume kauplust otsima, et profülaktika mõttes end varustada kohaliku konjakiga. Südantsoojendav on kohata juba tagasiteel olevat Peetrit, kopsakad kilekotid käes kõlksumas.
Saabub hulk Armeenia kirjanikke. Kohtumisõhtu raames vaatame Lääne kunstilisi filme. Armeenlastele tehakse sünkroontõlget. Ropud või potentsiaalselt jumalat teotavad kohad jäetakse tõlkimata.
Peakorraldaja David Matevossiani sõjavastane film sisu poolest kannaks, aga teostus kinnitab, et kumbki Mägi-Karabahhi sõja osapool ei taha lahtist haava puutuvaid filme rahastada.
Austria kirjanik Herbert Maurer, kes oskab armeenia keelt, kutsub kokku veel ühe ümarlaua, et rääkida kirjanike toimetulekust. Sõnum on, et kirjanikud elavad igal pool kehvasti. Armeenia kirjanikel tuleb leida avaldamiseks sponsor, kulud enda taskust katta või anda raamat riigile, saades vastu tühised drahmid ning jõleda välimusega trükise.
Meie räägime, et meil ei ole Kultuurkapitalist hoolimata kerge.
Claudio Pozzani Itaaliast räägib, et neil pole mingit mett ega Kulkat, ainult Berlusconi. Nädal veel, ja itaallastel pole tedagi.
Sõidame taevasuuruse Sevani järve kaudu Jerevani, ostes teelt roheka kuukivitüki ja mustast obsidiaanist kaelakee. Teeäärsed külad on ilusad ja kivist. Kive Armeenias jätkub, aga mitte inimesi. Seal elab vaid kolm miljonit armeenlast, ülejäänud seitse-kaheksa miljonit on planeeti mööda laiali. Noored rändavad massiliselt välja. Just toimunud rahvaloenduse tulemusi oodatakse hirmuga.
Jerevan on Rooma eakaaslane. Lasnamägesid näeme vaid bussiaknast.
Kesklinn meenutab pigem Pariisi, ainult musulmanide ja prügita. Neljarattalisi on maal vähe, näha on peamiselt Ladasid, UAZe, Gaze ja isegi Paze. Kõige uhkemate autode roolis ei ole kuldketiga jõmmid, vaid ruudulistes pintsakutes keskealised härrad.
Kapitalism on linna muutnud. Parkide asemele või otsapidi laiadele kõnniteedele on rajatud pompoosseid uusehitisi, mille akende ees pole kardinaid. Intensiivne ehitamine on seal käinud iga võimu ajal. Linna asutamisajaks loetakse 8 saj eKr, aga puuduvad märgid pikast ajaloost, Jerevan näeb välja nagu viimase sajandi jooksul ehitatud läbimõeldud planeeringuga linn. Seda ta ongi, sest kui 1920ndatel Armeenia NSVLi koosseisu arvati, siis tehti pealinnale liidus harukordne planeering, mille järgi linna ümber ehitati ja “parendati”.
Inimesed on sõbralikud ja kõhe ei hakka ka öösel. Taksosõit kesklinna piires maksab natuke pealt ühe euro. Leiame restorani Kavkaz, kus sööme endid koos Laura ja Peetriga kokku umbes 30 euro eest nirvaanasse. Liitrine veinikann maksab 3,5 eurot. Kohalik keskmine palk olevat 150 eurot.
Esineme ülikoolides. Üliõpilased on puha tüdrukud, üks ilusam kui teine. Kui hiljem ööklubisse satume, istub Serge nurka maha ja kribab kaustikusse ajaloolis-poliitilise essee visandi, kus väidab muu hulgas, et kõik tantsivad tüdrukud on süütud ning neile on võimatu ligi pääseda.
Pärast feromoonivanni ülikoolis läheme genotsiidimemoriaali, mis on Maarjamäe kompleksi noorem ja uhkem õde. Muuseumi giidi amet on õudne, sest ta peab kümneid kordi päevas rääkima, kuidas türklased omal ajal miljon armeenlast ära tapsid. Pimedas ruumis lõikab meid filmiva kaamera lisavalgus silma. Nad ootavad pisaraid ja saavadki, sest valgus on ere ja genotsiid jube.
Viimase Armeenia-öö veedame kodumajutuses. Enne öist lendu jäävad Peeter ja Vahur majutajatädiga vestlema. Tuleb välja, et genotsiid kestab edasi ning seda on juba sada aastat juhtinud venelased, kasutades tööriistana juhmide türklaste räpaseid käsi. Genotsiidi osana antud möödunud kümnendil elektrit vaid Mehhiko seebiseriaalide ajal, mis muutnud noorsoo vaimseteks invaliidideks. Tagatipuks ei luba linnavalitsus ärklikorrust välja ehitada.
Kokkuvõttes on Armeenia eestlasele üpris kodune maa. Toit on hea ja inimesed tuttavlikud. Lähiajalugu on meid ühendanud. Turistil püütakse siin-seal nahk üle kõrvade tõmmata, aga tänaval ei tülitata üldse.
Vapustavaid mägesid ja kena pealinna vaadates on raske mõista, miks turismiraha Armeeniasse ei voola. Hotellihindu ja autosid vaadates on arusaamine kiire tulema – nagu Eestiski, kipub eliit rikastumisel traavli selga, selmet tööhobuse järel sammuda.
