Repliik Kui ka Jumal on reisil
Uudis Air Asia Indonesia lennuki kadumisest tabas mind Jakarta lennujaamas, kus ootasin Batami suunduma pidava Lion Airi õhusõiduki väljumist. Teadmine, et vaid mõni tund varem on teadmata asjaoludel – kuid peamise kahtlusalusena mainiti juba siis halba ilma – mere kohal kaduma läinud lennuk 162 inimesega pardal, tekitab kaastunde ja mure kõrval isiklikku kõhedust, eeskätt siis, kui pead asuma teele sisuliselt samal trajektooril (Batam on Singapurist vaid poolsada kilomeetrit lõuna pool). Ning äiksepilved kerkivad mussooni ajal ekvaatori lähistel hiiglaslikuks. Neist üle lendamine ei ole alati võimalik, kuigi mõningail andmeil võis kadunud lennuki piloot olla üritanud oma niigi stalli ehk varisemise suhtes tundlikku Airbus 320 halvast ilmast pääseda just kõrgust lisades.
Küllap saame teada – kui rusud ühel hetkel leitakse.
Enamik Lion Airi lennukisse sisenejaid ei näinud uudiseid veel kuulnud olevat (ja kaootilises Jakarta siselendude lennujaamas kulubki sageli kogu tähelepanu mujale; näiteks sellele, et tuvastada, millisest väravast lend väljub – ekraanid, boarding-pass ja lennukompanii töötajad annavad reeglina vastuolulist informatsiooni) ning istmetaskus olevad palvekaardid, mille abil reisijad lendu ohutumaks palvetada saavad, ei leidnud seega erilist kasutamist. Väärib märkimist, et kuigi Indoneesia on islamimaa (“Oh, Allah, vala meid üle oma õnnistusega ja hoia meid sellel reisil igast hädaohust ja kaitse ka meie peret ja vara”), oli reisipalvete osas mõeldud ka katoliiklastele, protestantidele, hinduistidele, budistidele ja mõistagi konfutsiaanidele, kes hauatagusesse elusse mitteuskujatena oma maise eksistentsi pikendamisest eriti huvitatud on (“SHANG DI, Ülim Jumal, palun anna lennuki meeskonnale õpetust, et nad saaks oma tööd teha korralikult. Palun kaitse meid kõiki, et me jõuaks turvaliselt sihtkohta ja saaks seal ühineda oma armastatud perekonnaga”). Ning tulenes see siis uue Boeing 737-900 paremast ilmaradarist või lennu eel sosistatud palvetest, kuid enamik pooleteisttunnisest ja 40eurosest lennust möödus igatahes hallis pilvevatis. Turbulentsi polnud tundagi.
Tohutu suure riigina sõltub veerandmiljardise elanikkonnaga Indoneesia lennutranspordist äärmiselt suurel moel ning ma ei ole selles riigis siselendude eel end varem tundnud tavalisest murelikumana, olgu transpordivahendiks siis Sriwijaya Airi iidvana 737-200 või Garuda (tänaseks mu arvates maailma ühe parima lennukompanii) uue generatsiooni Boeing. Kuid asjaolu, et kümme kuud pärast Malaysian Airlinesi lennu MH 370 õõvastavat kadumaminekut võib samas piirkonnas veel üks reisilennuk juba kolmandat ööpäeva kaotsis olla, näitab murettekitavalt, et kevadel kuuldud jutud sellest, kuidas kohe ja üle planeedi kõik lennukid uute reaalajas jälgimist võimaldavate transponderitega varustatakse, on jäänud siiani vaid juttudeks – osalt rahalise kulu, osaliselt globaalse raskestikoordineeritavuse tõttu. Selle asemel näib usk vahepeal olevat pandud kui mitte Jumalale, siis vähemasti pragmaatilisele kaalutlusele, et ajalugu niipea ei kordu.
