Rio, mu arm
Esimestel Brasiilias veedetud päevadel ei oska teha muud, kui kergelt väriseva häälega sarkastiliselt hüüda: “Tähelepanu, järjekordne kole vaade!” kirjutab Mihkel Lember.
Olen aastaid unistanud eksootiliste maade külastamisest, tundes elavat huvi teistmoodi maastike, looduse, loomade ja inimeste elustiili nägemise vastu. Seni olen aga olnud sellise “kohe-kohe hakkan elama – niipea, kui need ja need asjad tehtud saan” suhtumisega – enne vaja ikka raha koguda ja aega varuda ja...
Aasta lõpp möödus mul teadmisega, et uuest aastast olen koondatud. Jõululaupäeval sain aga sõbralt teate, et on võimalus soodsalt Brasiiliasse minna, kuid otsustada tuleb kohe. See kant polnud mulle isegi pähe tulnud, aga iseenda ja perega veidi nõu pidanud, sündis otsus, et tuleb jah minna, sest millal siis veel. Seltskond tundus hea, raha mul natuke veel oli ja algav aasta näis, noh, tulevat üsnagi vaba aja rohke.
Niisiis, minek!
Hirmul on suured silmad
Enne ärasõitu kuulsin sõpradelt igasugu hoiatusjutte sellest, kuidas Brasiilias olevat vahel kombeks saata väike assortii turistilt eemaldatud kehajuppe sugulastele meeneks, et aidata kodustel kergemini jõuda otsusele öö varjus tegutsevaid brasiillastest “väikeettevõtjaid” rahaliselt toetada. Seetõttu olid kohale jõudes mul meeled üsna üles köetud, vahtisin kõiki kahtlustava pilguga ja käed kompasid pidevalt taskuid.
Tagantjärele on hea nentida, et ega ei olnudki väga mõtet põdeda. Võib-olla oli meisse tambitud ettevaatus kasuks ka, kuid tegelikult jäi ärevaimaks momendiks hetk, kui saabusime Rio’sse ja läksime hotellist välja ööeluga tutvuma. Esimest korda neid hämaraid tänavaid ja kõikjal passivaid-vedelevaid lärmakaid kampasid näha ning kusagilt meie kohta käivat hüüet “gringo! gringo!” kuulda oli kuidagi hirmutav. Muidu aga – inimesed nagu meiegi, sõbralikud ja viisakad, ajavad omi asju ja ei tee teistega ülearu tegemist – välja arvatud vihmavarjude, rätikute, ehete ja kokaiini ning muu eluks vajaliku kraami pakkujad rannaäärsel kõnniteel.
Huvitava faktina meenub, et enamik neist vähestest, kes oskasid inglise keelt, teadsid midagi Eestist, üks hotellitöötaja oli lausa Tallinnas ühel talvel külmetamas käinud.
Ubatuba ja džungel ta ümber
Rendiautoga Rio’st umbes 300 km läände jäävasse kuurortlinna Ubatubasse sõitmine oli esimene korralik seiklus. Olen küll ka kõrgemaid künkaid ja kurvilisemaid teid näinud kui Lõuna-Eestis, aga see kooslus, mis nii Rio’s kui igal pool mujal rannikupiirkonnas silmi erutas, mõjus esialgu ikka väga kohmetuks tegevalt. Järsud kaljud, künkad ja mäehakatised lopsaka rohelusega ning nende vahel igas suunas looklevad käänulised teed avasid pidevalt vaateid, mille peale esimesed paar päeva ei osanud muud teha, kui kergelt väriseva häälega sarkastiliselt hüüda “tähelepanu, järjekordne kole vaade!”.
Ubatubas meile öömaja pakkunud mõnusa hosteli omanik rääkis inglise keelt ja juhatas meid mitmetesse väga vingetesse kohtadesse, mis enamasti sisaldasid lugematuid variatsioone maalilistest vaadetest selliste komponentidega: a) poolkaarena sinisele ookeanile avanev lahesopp, b) seda ääristav liivarand ja c) järsult algav lopsakas kõrgustesse tõusev džungel.
Džunglis leidus hulgakaupa käelabasuuruseid helesinise-mustakirjusid liblikaid; võimsate lõugadega suuri sipelgaid, kelle hammustus pidi ülikaua valutama; läikivate hiidlehtedega banaanipuid; palme ja igasugu õitsevaid, omapäraste lehtede või õhujuurtega puid ja muid tundmatuid taimeriigi esindajaid. Ühest kalurikülast viidi meid paadiga lähedal asuvale väikesaarele, kus puudel kükitas vähemalt tosin raisakotkast ja meri oli haljendava roheluse taustal uskumatult ilusat rohekassinist tooni.
Sealt ei oleks tahtnudki tagasi tulla.
Copacabana murdjalained
Nagu eespool ütlesin – arvan, et sellel, kes tahab tõesti südamest “issand jumal, kas tõesti see Brasiiliamaa on nii ilus vä!?” ohkida ja pisarsilmi Rio klassikalisi vaateid nautida, tasuks seal kohe esimese asjana Suhkrupea mäele ja Kristuse kuju juurde tõusta – kuniks see kõik on veel uus.
Keeruline on otsustada, mis hetked Rio’s kõige-kõigemad olid. Üks meeldejäävamaid seiku oli see, kui läksime vennaga Copacabana randa ennast liigutama. Tore oli kogeda seda toorest jõudu, mida seal randa loksuvad lained endas kannavad – selletaolisi polnud ma varem näinud. Seisad rahulikult põlvist saati vees, ja järsku kerkib eikuskilt üle pea käiv veesein ja paneb korraliku laksu ära, nii et vaata, kas ja kuidas püsti jääd. Korduvalt sain laintemäsust välja nii, et püksid rebadel ja liiva täis – ja samas oli see enda võimete ja loodusjõudude võimsuse piiri kompamine väga äge.
Ühel päeval tuli loll idee murdlainete taha ujuda – alguses oli küll tore, aga tagasitee oli ränk, sest kuigi kallas oli 50 meetri kaugusel, tuli mul sealt tagasitirivatest ja loopivatest lainetest tõesti viimase jõuga läbi pingutada ning kuivale maale jõudes oli juba peaaegu nutuvõru suul ja pilt taskus. Samas, raske on sellisele tavatule ahvatlusele ka ei öelda – kui öösiti on jahedaim aeg umbes +22 kraadi ja päeviti päikese käes üle +30 ning meri loksub pidevalt käeulatuses, siis minimaalselt korra päevas tuleb ikka lainetesse hullama minna.
Loomulik ja isemõtlev liiklus
Brasiilia liikluskorraldus on elav, intensiivne ja samas äärmiselt loomulik. Rio tänavatel ja ka maanteedel sõideti nii, nagu mahtus ja juhtus, teekattemärgistus tundus autodele vaid soovituslik olevat ning sama arvasid jalakäijad fooritulede kohta – teed ületati siis ja seal, kus see füüsiliselt võimalik oli. Iga liikleja asi oli ise jälgida, et ta ellu ja terveks jääb, mitte pimesi reeglite ja siltide järgi oma mõistusest ja otsustusvõimest loobuda.
Ja kõik toimis, kellelegi vigategemist ma ei märganud. Rolleri- ja mootorrattajuhid näitasid üles erilist osavust, sest pool meetrit vaba ruumi oli neile täiesti piisav, et näiteks umbes 60ga kahe auto vahelt läbi kimada – andes iga kord eelnevalt signaalitörtsuga märku, et “hei, mina tulen!”.
Harjusin selle vabavoolse ja isemõtleva liiklusega kiiresti ja tundsin end seal mugavalt ning koduselt. Paratamatult meenub praegu see, kuis sain kord Viljandis politseiniku käest kirjaliku hoiatuse, et punase tulega üle autodest tühja tänava läksin, või kuidas Tartus õhtuti tihtipeale üksikud autod peaaegu inimtühjas linnas foori taga vastastikku tõtt vahivad...
Eriline elamus oli umbes tund aega linnaliinibussis tiksuda, õigemini, istmeservast ja tugitorust kinni hoides kõikuda – bussijuht tundis end ilmselt Ayrton Sennana, sest kihutas nii nagu buss võttis, samas tundus seegi suhteliselt turvalisena.Ja ega tihedas tipptunni-trügimises väga teisiti kohale jõuagi kui enda õigust tänavaruumile ise välja võideldes.
Töökohti jagub kõigile
Rio’s jäi kohalike elukorraldusest silma ka see, et reisisaatja tüüpi ameteid oli seal kohe mehiselt.
Liini-mikrobussis kõõlusid vennikesed, kes kutsusid aknast või ukseavast huvilisi reisima, suurtes bussides oli eraldi piletimüüja ning kohvikutes-kiirsöögiputkades tuli maksta eraldi kassasse, misjärel tellimus rändas läbi mitme usina käepaari, enne kui lõpuks lauale jõudis.
Mõni nädal tagasi Brasiilia köögiga selle loomulikus keskkonnas kohtudes meenus mulle see eine uuesti. Selgus, et maitseainekriis pole sugugi ainus üllatus, mis selle kauge maa kokakunstil varuks on.
Esiteks tuleb Brasiilias sööma minnes olla näljane nagu söömasööstul hunt. Isegi kui menüüst valida pealtnäha ühele paslik ports, on reaalne oht ennast lõhki süüa täiesti olemas. Portsjonid on üüratud ja eriti ettevaatlik tuleb olla, kui toit on kirjade järgi mõeldud kahele, sest sellest roast jagub vähemalt neljale.
Väga levinud on iseteeninduslikud kaalurestoranid (kilo), kus kõik toidud buffet’s on sama hinnaga ja fikseeritud tasu eest lõputut lihamanustamist võimaldavad rodízio’d, kus varras varda järel rändavad lauda praeveiseviilud, kanamaksad ja searibid.
Õlu tuuakse ette hoiatamata lauda 600 ml pudelites ja klaasid laotakse ette kõigile. Ning jooma peab mehemoodi, sest jutud sellest, nagu oleksid kõik maitseained Brasiilia hüljanud, ei vasta siiski päriselt tõele.
Alles on jäänud kaks kanget. Esimest neist – soola – armastab see lõunamaine köök tõepoolest piiritult. Taban end juba esimese eine ajal arvutamast, mitme aasta soolaportsu ma nüüd korraga nahka panin. Ja ühtlasi hakkab tekkima kahtlus, kas see maksimaalselt 5 grammi soola päevas on ikka päris õige jutt – siin süüakse seda kahe suupoolega ja inimesed ei kuku tänaval gruppidena surnult maha.
Küll aga oli paaril korral põrgutuld teisest ilmast juba üsna lähedalt tunda tänu teisele armastatud maitseandjale, äädikas marineerunud pisikestele kuradipipardele. Ja nende puhul ei kehti reegel, et mida punasem, seda hullem. Kõige kohutavama leegi suutsid esile manada hoopis süütu olemisega rosinasuurused kollased piprakesed.
Kuid Brasiilia võib mekkida ka magusalt, sametiselt, krõbedalt ja loendamatutel teistel viisidel. Alljärgnevalt viis maitseelamust, mida endale Brasiilias kindlasti lubada tasuks.
acai – mustjassinine ja magus smuuti külmutatud džunglimarjadest;
tfeijoada – armastatud hautis mustadest ubadest ja röstitud maniokijahust, lihast ja searupskitest;
kibe – mustjaspruun viljatera- ja hakklihapallike;
moqueca capixaba – mereannihautis tomatite, koriandri ja küüslauguga;
pão de queijo – õrnad, kuid seest meeldivalt venivad juustupallid.
Lenno Vaitovski
