Esimest korda puutusin Kariibi mere kilpkonnadega kokku Mehhikos. Need liha söövad elukad olid mehhiko kalurite haipüügi õngede otsa jäänud. Need olid konksu otsas olemisest vihale aetud elukad, oleksid sõrme või pöidla nagu muuseas otsast naksanud. Mehhiklased lõikasid kilpkonnadel konksu suust välja ja lasid lojused merre tagasi. Seletasid, et kilpkonnade püük on nii kurjasti keelatud, et isegi sellist mõtet ei tulevat, et mõne ära küpsetaks.
Seda suurem oli mu hämmastus, kui ühe Nicaragua rannikulinna turu lihaleti ääres nägin, kuidas suur amfiibelukas oli ära tükeldatud – loivad ühes ja liha teises kuhjas, pea koos kaelaga kui eriline maiuspala eraldi.
Tänaseks on kilpkonnade arvukus kokku kuivanud. Seda mitte indiaanlaste, vaid meie ja meie eelkäijate tõttu. Mered on täis jäätmeid, mahajäetud kalavõrke, õli ja kemikaale. Isegi see ei aita, et laevastikud neid enam toiduks ei tarvita. Kilpkonnarahvas kiratseb.
Esimene mõte kilpkonn vabaks osta ja merre tagasi lasta turgatas mulle pähe Cayos Miskitose arhipelaagil. Olin indiaanlastel külas. Nende merre rammitud vaiadele ehitatud maja terrassilt ulatus vette köis. Selgus, et köies oli noor kilpkonn, kes ootas patta minekut. Tegin elukast mõned pildid ja mõtlesin, et küsin peremehelt, et kui palju ta maksab. Minu imestuseks lasti elukas lahti ilma minu sekkumata. Peremees seletas midagi kilpkonna demonstreerinud poisiussile ja viimane vabastaski eluka köiest.
Kõigepealt kuulasin üle paar kalurit, kes polnud küll kilpkonnapüüdjad, aga olid asjaga kursis. Kõige asjalikum neist, Tejada, ütles, et turumutid ja lihunikud löövad mu maha, kui ma purjekakaptenitelt otse osta püüan. Et nõudlus olla suurem, kui purjekad merelt tuua jaksavad, ja lihunike vahel käivat suur kemplemine, kes saagi üles ostab. Sadamas olla midagi börsilaadset. Et esiteks ei tohi ilma lubatäheta tegelane üldse elusaid kilpkonni osta ja teiseks ei lastaks mind löögile. Ideaalis peaks sadamas igal purjekal olema vastas mingi ametnik, kes paneb kirja, kui palju loomi kapten tõi, ja et ostjad oleksid litsentsi omavad inimesed. Aga juhtuvat sageli, et ametnikul on muid pakilisemaid asju ajada. Lihunikult võivat ma osta küll, sest seal on juba tema kasum sees ja jaekaubandust ei reglementeerita isegi mitte ideaalis. Tejada hoiatas küll, et niipea kui lihunik kuuleb, et ostja on gringo, väänab ta hinna lakke. Et talle ei loe, et müües mulle elusa looma, ei pea ta sellega rassima, ei tapma ega tükeldama. Veel vähem huvitavat lihunikku, et teen Jumalale meelepärase teo.
Purjekad on merel 10–15 päeva ja püüavad nii palju, kui neil õnne on. Limiidid ei lugevat, sest kõik, mis on üle limiidi, müüakse mereäärsetes indiaanikülades, kus pole mingit kontrolli. Ja et ega see limiidi täis või üle püüdmine olevatki nii lihtne. Olevat sama nagu iga püügiga: on õnnelikke päevi ja on nullipäevi.
Saatsin teele oma agendi, kõige halvema mainega diskoteegi turvameeste pealiku Patricku. Patrick on suur jurakas mustanahaline mees, kes kasvas üles muuli ääres. Ta tunneb kõiki ja kõik tunnevad teda juba ainuüksi tema ameti pärast. Kui jääd Zaire kõrtsis liiga täis ja kukud kaklema või laamendama, siis on Patrick see, kes sul ühe käega peast ja teisega persest kinni krabab ja su uksest välja lennutab. Mulle avaldas Patrick muljet sellega, et kui kord tema asutuses juua täis peaga laua taha magama jäin, siis Patrick mitte ei varastanud mind paljaks, nagu seda üldiselt magama jäänutega tehakse, vaid pani mulle hoopis silma peale. Et midagi ei juhtuks.
Patrick helistas lõunal ja ütles, et asi on halb. Et seda juttu, et ta soovib kilpkonna oma suguvõsa kokkutulekuks, ei uskuvat keegi. Kõik juba teadvat, et kui tahad elusat, siis ilmselt gringole. Ja et hinnad olevat laes. Mis seal ikka, tuleb lihtsalt vähem juua, otsustasin ja olin pool tundi hiljem lihuniku juures.
Pilt, mis lihuniku juures avanes, oli kole. Kaks suurt merikilpkonna olid mingis varjualuses selili. Keegi oli suurest halastusest pannud neile pea alla padjaks telliskivid. Suurem on mune täis, seletas müüja. Seda tõendavat tagant välja valguv kollane vedelik. Väiksema eluka loivast immitses verd, köie jaoks tehtud auk oli tehtud halva koha peale, sinna, kus oli verevarustus. Tejada ja Patrick olid mulle seletanud, et kui tahan kilpkonna merre lasta, siis on oluline, et ta ei veritseks. Muidu saavat haid haisu ninna.
Indiaanlane tahtis saada raha, 5000 Nicaragua cordobat (see on umbes 136 eurot) ja peo peale. Ütlesin, et maksan alles rannas, siis kui lained konna kilbi kohal kokku on löönud. Indiaanlane hakkas kõhklema. Näitasin talle viite tuhandelist. See mõjus. Kilpkonn tõsteti jalgrattakärule ja lihuniku pojad sõidutasid ta lähedal olevale rannale. Meie Patrickuga lonkisime järele.
Kuigi ka lihuniku varjualuses andis kilpkonn vaikselt elumärki, siis rannas, ilmselt haistes merd, ajas ta kaela õieli ja suu ammuli nagu tahaks midagi hüüda.
Ma polnud kindel, et elukas oli õnnelik. Ta oli ju veel selili ja köidikutes, ei saanud liigutada midagi muud peale pea. Andsin poistele käsu nöörid läbi lõigata. Märkasin murega, et ka sellel elukal immitseb loivast verd. Aga ehk paraneb soolases vees kiirelt ära? Loom hakkas kohe oma tiibu lehvitama. Nüüd ütlesin poistele, et keeraku kilpkonn kõhuli. Niipea kui see juhtus, hakkas elukas tema seljataha kogunenud pealtvaatajate hordi ergutushõisete saatel mere poole loivama. Lasin ta meelega veepiirist veidi eemal vabastada, et jõuaksin pilte teha. Kilpkonn puhkas 20 meetrit läbides kolm korda. Aga mitte enam kui paar minutit korraga. Eks mere lõhn andis talle jõudu. Sel hetkel, kui esimene laine vastu ta nägu lartsatas, oleksin tahtnud tema mõtteid lugeda. See laine pühkis minema tolmu ja silmadest rippuva lima, mida mõned inimesed vangis oleva kilpkonna pisarateks nimetavad. Järgmise suure murdlainega oli ta kadunud.
Vaatasin merele, kus olid võrku sisse laskvad kalurid. Uurisin Patrickult, et ega ta nüüd nende võrku lähe. Aga Patrick rahustas mu maha. Kilpkonnavõrgud töötavat teisel põhimõttel ja üldse olevat kilpkonnapüük kunst, mida oskavad vähesed. Polevat kunagi juhtunud, et rannakalur oma makrellivõrguga suure kilpkonna kätte saaks.
Tegime Patrickuga sealsamas rannal külmad õlled ja arutasime edaspidist. Patrick soovitas, et las lihunike kogukond rahuneb maha. Et mingi aja pärast saadab ta maad kuulama oma naise. Et siis ehk saame järgmise eluka juba mõistliku hinnaga ja meil jääb õlle jaoks rohkem. Ja ta lubas kaptenite hulgas maad kuulata. Et helistagu juba merelt ette, kui neil on mõni suur mune täis emane või teadlaste poolt täägitud elukas. Et kaptenid müüvat sellised elukad rõõmuga gringole, kui viimane neile veidike üle tavahinna maksab.
Sel õhtul oli magama minnes kuidagi kerge tunne, sest mul oli vähemalt üks päev, mis polnud asjata elatud!
