Sarajevo muinasjutud
Endist Jugoslaavia sõjatandrit külastades tekib tunne, et leppimine on inimeste vahel siiski võimalik olnud, kirjutab Reet Reismaa.
Huvitav, miks minul, tasase maa naisel, süda rõõmust ja äratundmisest hüppab, kui taksoga viuh! Sarajevo tänavaid pidi üles mäkke, hotelli poole kihutame? Sama, rõõmus “kojujõudmise” tunne valdab mind ka hiljem õhtuti mööda järske treppe ülesmäge “kodu” poole rühkides... Miks küll lähevad mulle nii naha alla need imeilusad, igatsevad kurvameelsed rahvalaulud sevdalinkad, kuigi “srze moje” on enam-vähem ainus sõnapaar, millest aru saan? Ja miks mind panevad hüppama Goran Bregovići rütmid? Täna ma ei tea veel vastuseid, aga mul on kindel tunne, et lähen Sarajevosse tagasi neid vastuseid saama...
Miks Sarajevo? Miks just sinna minna?
Aga miks üldse reisitakse? Minu suurim tõukaja on olnud uudishimu. Erinevuste ja sarnasuste otsimine-leidmine. Uued avastused ja elamused: kohad, inimesed, söök-jook, muusika, muuseumid ja muud kultuurielamused.
Elades-töötades Belgradis, on olnud mahti ka teistesse Balkani riikidesse põigata. Bosnia ja Hertsegoviina olid millegipärast viimaseks jäänud, ei tea, kas natuke kartsin sõjateemat, nende haavad on ikka väga värsked ja sõjakurjategijate teemad meedias pidevalt päevakorral. Pelgasin ehk liiga lähedale sattudes liiga palju hirmutavat teada saada, isiklik kogemus sõjast ju puudub.
Bosnia. Sarajevo. Mida ma varem, Eestis elades oma igapäevaelu kõrvalt sellest teadsin või kui palju üldse huvitusin? Et “nii nad tapsidki meie Ferdinandi”, mis oli I maailmasõja ajendiks. Ja et mingi omavaheline arveteõiendamine või kodusõda oli kunagi ammu kuskil Balkanil... Ok, ka olümpiamängud olid kunagi (maskotist hundipoiss Vučko tuleb meelde). Muidugi, Belgradis oldud aja jooksul on ka teised kunagised Jugoslaavia riigid mulle lähemale tulnud, osa asju läks segasemaks ja uudishimu kasvas, et kuidas siis tegelikult lood olid ja on... Nii ma lõpuks sõbraliku bosnialasest kolleegi autoga ühel märtsikuu päeval Sarajevo poole teele asusingi. Mõtlesin olla nädalavahetuse, aga jäin kümneks päevaks, sest avastamist oli nii palju, et oli lihtsalt kahju lahkuda. Ja õnneks ka töö lubas.
Ajaloomuuseum: kõik oli minu jaoks huvitav, nii aegade algus kui aastatel 1992–1995 (tõesti ei mäletanud, et see kestis nii kaua!) toimunud linna piiramine serblaste poolt, sõjategevus maapiirkondades ja massimõrvad. Tunnel-muuseum: siiani osaliselt säilinud tunnel oli Elu Tee, mis kaevati sõja ajal lennujaama alt läbi. Franz Ferdinandi lugu oli moodsalt muuseumi seinal kuvaril näha ka öösel, mil muuseum ise kinni oli. Snaiprite allee – hirmutav mõeldagi, et seal inimesed kõndisid, õigemini jooksid, kui serblastest snaiprid neid mõnuga jahtisid. Ja nii palju siiani taastamata-lammutamata sõjast jäänud katkisi maju! Kuuliaugud nii paljude majade seintel tekitasid tõeliselt õõvastava tunde...
Teadasaamine oligi šokeeriv. Hingeminev ja valus. Ja samas tahaks veel rohkem süveneda, et mõista. Panna kildhaaval pilt kokku, et mõista, mis tegelikult siinkandis 90ndatel toimus, eelkõige inimestega, nende eludega. Millised olid ajaloolised ja poliitilised põhjused. Killud aga kogunevad aegamisi, samm-sammult, suheldes (erineva taustaga) inimestega, lugedes ilu- ja muud kirjandust, vaadates filme ja maale (üks pliiatsijoonistus võib rohkem öelda kui paks raamat). Ühte ja ainust tõde muidugi ei eksisteeri, kunagi pole kumbki pool süüta... Iga inimene kujundab oma pildi mingist maast eelkõige iseendas, kasvades ja arenedes sellega ise.
Mis mulle eriti meeldib, on see, et nad on täna võimelised sõja teemadel ka nalja viskama! Kultuuri- ja sõprusüritus Sarajevo päevad Belgradis näitas filmiprogrammi, kus Nedžad Begovići dokumentaalfilmis jutustas autor sellise linnalegendi. Ükskord 1992. aasta kevadel ilmus Sarajevo postimaja peale kiri “See on Serbia”. Teisel päeval oli keegi juurde kirjutanud “Loll! See on hoopis postimaja”. Ja niimoodi, sellest eriarvamusest sõda lahti läkski...
Turistiderohkes vanalinnas oli küll tore jalutada, aga veel rohkem meeldis mulle omapead äärelinnades uidata. See tähendas peaasjalikult nagu kausi põhjast servadele tõusmist, sest Sarajevo asub orus, võimsate mägede vahel. Imeilusad vaated eri suundadest ülevalt andsid päris hea ülevaate linnast ja ka arusaamise, miks seda linna nii hea pommitada oli... Päikeseloojangul hakkas maagia peale: palvelekutsujate meloodilised, kuidagi nii igatsevad hääled lugematutest minarettidest, aegamööda pimenedes tulede süttimine... Ööpimeduses all linnas jalutades tunduvad arvutud tulukesed ümbritsevatel mägedel nii müstilised... täielik jõulupuu või muinasjutu tunne...
Lisaks ajaloole on Sarajevos ka palju muud: põnev tänapäevane kultuurielu, äärmiselt sõbralikud ja abivalmis inimesed nii teeninduskohtades kui ka muidu tänaval suheldes. Ka lihtne söök lihtsas söögikohas viib keele alla, nii hea! Ja veel see nende šerbett! Jälgisin vahvat male-vanameeste seltkonda, kes tundide kaupa pargis suurte nuppudega mahajoonistatud malelaual mängivad või siis kõrvalt kiibitsevad – sest ega ju mängijad ei tea ometigi, millist käiku teha!
Sarajevos oli mulle eriti põnev ida ja lääne erinevate kultuuride ja religioonide(!) sõbralik kooseksisteerimine. Ei tea teisi linnu, kus erinevad pühakojad – sünagoog, katoliku ja ortodoksi kirik, mošee – niivõrd lähestikku asuvad, üksteist sõbralikult tolereerides. Näib, et kokkulepped inimeste vahel on sealmail (olnud) siiski võimalikud.
