Istudes filmitiimiga São Paulos lennukile, polnud mul veel aimugi, kuhu täpsemalt raudlind meid viib ja mida sealt Brasiilia põhjapoolsest tipust oodata. Maranhão osariik on Kirde-Brasiilia teisena suurim osariik ­Brasiilias (300 000 m² ja rohkem kui 5 miljonit elanikku).

Maabusime linnas nimega São Luiz, mis on ühtlasi Maranhão pealinn ja asub saarel. Linn, mis on ehitatud prantslaste poolt 1615. aastal ning loovutatud kolm aastat hiljem portugallastele. Tänu eurooplastele on seal 3500 ajaloolist ehitist, millest 1100 on kantud Unesco poolt maailma kultuuripärandisse. Enamik elanikkonnast on eurooplaste, mustade ja indiaanlaste järeltulijad, kuid linnapildis valget inimest tihti ei kohta. Märkamata ei jää sihvakad mus­tad piigad, kes tõttavad kooli või tööle ning naeratavad kaunilt ja sõbralikult. Alates 70ndaist, kui ­Brasiiliasse jõudsid Jamaica rütmid, on São Luiz tuntud ka kui “reggae pealinn”. Seda rütmi ja hõngu on ka tänavatel ja rohketes muusikaasutustes kuulda ja südamega tunda. Õhtuti täituvad tänavad tihedalt tantsivate ja õlut libistavate elanikega. Loomulikult soosib sellist elustiili ka kohalik kliima, mis on põhimõtteliselt sademeteta ning temperatuuriga aasta läbi 26 ja 28 kraadi vahel.

Seejärel ületasime São Marcose lahe (1 tund kõva loksumist ja iiveldusega võitlemist), et jõuda Alcántarasse. See koloniaalstiilis linnake ehitati umbes 1600 ja seal oli külluses rikkust ning moes orjapidamine. Linnas on ka üks viimasest kahest orjakaristuspostist Brasiilias. Asfaltteed siin puuduvad ning elanikud on valdavalt neegrid (Brasiilias öeldaksegi “neeger”). Vaesus ja tsivilisatsioonist eraldatus on silmaga nähtav ja käega katsutav, mis oli üks peamisi põhjusi, miks tulime oma filmitiimiga siia dokumentaali ­jaoks materjali koguma. Nimelt rajati 90ndatel Alcántarasse kõrgtehnoloogiline raketibaas, mis on ka ainuke sellelaadne Lõuna-Ameerikas. Seda siis geograafilise asukoha ja stabiilsuse tõttu. Ekvaatorini ainult paarsada kilomeetrit ju.

Hetkel teevad brasiillased CLA (Centro do Lançamento de Alcántara) baasis koostööd Ukraina raketiteadlastega, keda õnnestus ka intervjueerida. Woody Allenit meenutav teadlane rääkis lõbusalt segast portugali ja vene keele segust ebaartikuleeritud juttu, mis siiski oli täis energiat ja entusiasmi.

Alcántara eripära ongi just see, et keset iidseid kultuuriväärtusi asub kõrgtehnoloogiline orbiidilift, ümb­ritsetud vaesusest ning looduse ilust. Senini on siin perekondi, kes elavad ja toimetavad täielikult sajandite taguses rütmis ning tõekspidamistes. Toitu valmistatakse suurtes saviahjudes ning rituaalsetes tantsudes ning trummipõrinas on äratuntavad Macumba ja Candomblé.

Kohalik toidulaud koosneb enamjaolt kalast, riisist ja ubadest. Loomulikult on külluses ka igasugu molluskeid, mida meri paati lubab tirida. Linnapildis päikse käes müüdav liha euroopa sanitaarnorme välja ei kannataks. Seega lasin hea maitsta kohalikel mereandidel, kuulasin reggae-muusikat ning vedelesin võrkkiiges. Lisaks saab sumbata suurtes mangroovisaludes ning proovida krabisid nende urgastest välja koukida.

Kurb tõsiasi on see, et multimiljonilise projekti varjus lokkab endiselt masendav vaesus ning riigi ja mitmesuguste organisatsioonide lubatud toetused on jäänudki orbiilile tiirlema. Ainsaks panuseks on raketibaasi ümbruses elavad vallasemad oma imekaunite vallaslastega.

Sellest räägib ka lähitulevikus valmiv dokumentaalfilm.

Martin Lazarev on fotograaf, disainer ja illustraator. www.martinlazarev.com