“Sa oled ikka tõeline puhastverd argentino – jood nagu loom ja kused tänavale,” ütles Juan mulle, kui me kesköö paiku mööda Valle Colorado mullast külavaheteed doña Martina juurest õhtusöögilt oma koduhüti poole kõmpisime.

Valle Colorado on väike mägiküla Põhja-Argentina Andides, sadakond kilomeetrit jääb Boliivia piirini. Alustasime oma matka kolm päeva tagasi ligi nelja kilomeetri kõrguselt, pealpool pilvi, ning laskusime mööda kitsaid mägiradu ja inkade impeeriumi aegseid kivitreppe ikka allapoole, läbi pilvemetsa džungli poole. Kohaliku põlisrahva kombe kohaselt punt kokalehti ikka põses, et keha kõrgust ning füüsilist pingutust paremini taluks, kõndisime päev-päevalt järjest allapoole ning sedamööda, kuidas loodus meie ümber tasapisi lopsakamaks muutus, kuidas lagedast kiviklibust hakkasid alguses rohututid, hiljem juba põõsad ning seejärel ka puud nina välja pistma, muutus järjest soojemaks ja niiskemaks ka õhk. Siin Valle Colorados hakkas ümbrus juba tasapisi džunglit meenutama – kõrgetel ja järskudel nõlvadel kasvas lopsakas troopiline taimestik, millest käisid aeg-ajalt üle pilved, nii et ka oru nõlval asuv külake iga päev mitmeks tunniks täiesti pilve sisse mattus.

Aga Juaniga ma ei nõustu. Esiteks ei joo ma nagu loom – kuigi siin mägedes on igas külas hulk valvejoodikuid, muutuvad nood oma pakiveini limpsimise järel kohe lödiks, uimaseks ja läilaks ning lebavad kusagil tänavanurgal ebamäärases asendis röötsakil nagu Meeme Kivirähi Ussisõnade raamatus. Mitte et siin nüüd nii palju joodaks, aga noh, igas külas ikka vähemalt mõni selline “baarikärbes” leidub. Eks pärast pikka matka kulub ikka väike hingekosutus ka ära ning eestlase traditsiooniline “pisar” äratab kohaliku keskmist kandevõimet arvestades siiski aukartust. Teiseks ei pissi ma mitte tänaval, vaid ikka põõsas. Looduslähedase inimesena ei oska ma igal pool WCd küsida ja Valle Colorado oma mullateede ning 300 elanikuga ei ole päris sama mis Buenos Aires.

Juan muidugi talub alkoholi pisut paremini kui siinne põlisrahvas ketšuad. Tüüpilise argentiinlasena on tema ühed vanavanemad Itaalia, teised Jaapani päritolu. Sekka kindlasti ka veidi prantslast, hispaanlast ja natuke kohalikku mestiitsiverd. Seega väita, et keegi on “puhastverd” argentiinlane, on pehmelt öeldes küsitav, sest puhastverd argentiinlase veri ongi sama segatud kui Juanil. Paljud suured immigratsioonilained Itaaliast, Prantsusmaalt ja mujalt Euroopast on selle maa rahvapildi muutnud väga mitmekesiseks ja kirjuks.

Ja seda verd on väga ohtrasti ka valatud, ning mitte ainult kauges minevikus, vaid ka nüüdsama, mõnikümmend aastat tagasi. 2013. aasta maikuus lahkus elavate seast Jorge Rafael Videla, kelle käe all toimus 70ndate lõpus niinimetatud Räpane Sõda, mille käigus kümned tuhanded teisitimõtlejad, vasakintellektuaalid ja muidu dissidendid lihtsalt jäljetult kadusid. Võika detailina on välja tulnud, et levinuim hukkamismeetod, mis ei jätnud jälgi hilisemaks uurimiseks, oli vuelo de la muerte ehk surmalend – inimene pumbati drooge täis ning visati siis uimasena, kuid teadvuse juures lennukilt Atlandi ookeani.

Uusi asjaolusid, skandaale ja süüdlasi imbub pidevalt välja, paljud selle aja kurjategijad ja kannatanud on veel elus. Midagi ei ole unustatud, kõik see äng podiseb vaikselt katlas ja ainult ootab, millal keegi vindi üle keerab. Buenos Airese Pariisi-sarnase kesklinna laiade tänavate nurkadelt ei kao hetkekski rauast tänavatõkked, millega märulipolitsei on iga hetk valmis mis tahes liikumise sulgema. Aastaid on olnud Buenos Aireses kuulus “vaatamisväärsus”, kui seda kurba fenomeni sellise nimega võib tituleerida, Madres de la Plaza de Mayo – linna peaväljakul marsivad kümned vananevad emad oma ammu kadunuks jäänud poegade piltidega, nõudes riigilt, et see avaldaks tõe nende laste saatuse kohta.

“Jujuy provints ei investeeri väga palju teedesse,” ütleb Juan, kui me järgmisel päeval mööda teed edasi rühime, ühel pool kaljusein ja teisel kuristik. “Või õigem oleks öelda, et Jujuy provints ei investeeri eriti millessegi,” lisab ta. Siiski, see tee, mida mööda me Valle Coloradost edasi kulgeme, ehitati alles 1998. aastal ning on hea tahtmise korral läbitav ka maasturiga. Enne seda sai külale ligi ainult mööda muularada.

Kaljuseintele on kleebitud plakatid poliitikute nägudega. selline reklaamimisviis meenutab pigem tagasiotsimiskuulutusi kuskil metsikus läänes. Kui seda Juanile mainin, siis ütlebki ta nagu muuseas: “Aga need ongi terve provintsi kõige suuremad varganäod!”

“Islas Malvinas son Argentinas! – Falklandi saared kuuluvad Argentinale!” hüüavad teised sildid tee ääres, aga ka müürimaalingud majaseintel, ajalehed ja poliitikud. Vana tuli on uuesti lõkkele puhutud. Kui inglane ja argentiinlane, ükskõik kui apoliitilised, baaris õlut hakkavad jooma, siis ühel hetkel kandub jutt ikka ka sellele konfliktile, mis Argentina ja Inglismaa 1982. aastal sõtta viis ja nüüd uuesti teemaks on tõusnud. Argentina kuulsaim kirjanik Jorge Luis Borges nimetas seda konflikti kahe kiilaka vanamehe võitluseks kammi pärast, aga täna on saartel ja selle ümbruses avastatud märkimisväärsed naftavarud, mis loomulikult annavad sellele kammile veidi väärtust juurde ja toidavad vaenuleeki. Ma ei tahaks selles konfliktis pooli valida, kuid pilk maailmakaardile (Falkland asub Argentinast paari sentimeetri ning Ühendkuningriikidest poole gloobuseringi kaugusel) annab mõningat tunnistust sellest, et brittide postkoloniaalne angst ei ole veel päriselt kadunud.

Aga just Euroopa rohkete mõjutuste tõttu pelgasin veidi, et Argentina on teiste Lõuna-Ameerika riikidega võrreldes ehk pisut liiga “läänelik”, mitte nii eksootiline ning pakub seetõttu vähem emotsioone ja kultuurilisi kontraste. õnneks ma eksisin.

Tõsi, Argentina eksootika ei löö kohe esimesel päeval jalust maha, nagu näiteks Peruus. Ei, siin tuleb selle tabamiseks pisut sisse ja välja hingata, avada kõik meeled ja pöörata tähelepanu detailidele, märgata väikseid ebakorrapärasid, mis võivad tunduda triviaalsed, kuid lähemalt järele mõeldes joonistavad suurepäraselt välja selle keerulise ajaloo, segase tänapäeva ning veel hoomamatuma homsega rahva psüühe.

Meie sõbral, 29aastasel Juanil, on kodus tutikas Toyota Hilux, aga e-maili pole ta viitsinud teha. See võiks olla arusaadav, kui tegu oleks loodusrahvaga, aga pisikeses Humahuaca külas on täna internet päris hästi kättesaadav. Tema naine istub päeval peamiselt Facebookis ja 4aastane poeg on sarnaselt mõlema vanemaga põse kokalehtedest punni pistnud.

Loodus aga on siin aus. Veidi raskesti ligipääsetav, kuid vaevanägijale tasub lahkesti. Mitmemeetrised kaimanid ning maailma suurimad närilised kapibaarad, keda Amazonase vihmametsas peab tikutulega taga otsima, lasevad Esteros del Ibera märgalal riigi põhjaosas hulgakaupa ringi nii öösel kui päeval ning neid saab täpselt nii lähedalt pildistada, kui fotograafi julgus lubab. Meie kõnesoleva matka sihiks on aga keset džunglit asuvad imeilusad rohelise veega looduslikud termaalbasseinid, kuhu ei lähe isegi õiget jalgrada, nii et lõpuks tuleb end kaljuserva mööda laskudes veidi köiega julgestada ning paar korda läbi kärestikulise jõe sumada. On selge, et siin ei käi tõepoolest kohalikudki, turistidest rääkimata. Aga leiangi end mõttelt, et kui kultuur, riik, rahvas ja ka loodus võtaks sind liiga avasüli vastu, kõik oleks käe-jala juures, kõik oleks selge ja konkreetne, inimesed tunduksid kui omad kodused, oleks see kõik ehk liiga lihtne. Kõige paremad asjad maailmas on veidi varjul, subtiilsed, ei leidu neid ei postkaartidel ega isegi mitte Lonely Planeti reisijuhis.

Kuid küsimusi, varjukohti, milles selguse saamisega läheb veel kindlasti palju aega, on minulgi üksjagu.

Miks on Buenos Aireses väga prestiižne saada maetud kirstu, mis pistetakse seejärel riiulisse mausoleumis linna keskel, kus sees sa siis järgmised mõnikümmend aastat vaikselt mädaned ja lõhnad? Lastes oma tuhmuvat kirstu samal ajal ka iga päev mitmesajal inimesel uudistada ja pildistada.

Miks on vanasse hiiglasuurde, kolme rõduga teatrisse ehitatud raamatupood? See on küll kõige ägedam raamatupood, kus ma elades olen käinud, kuid kas teatrihoonele ei oleks siiski kõige otstarbekam otstarve... teater?

Miks näeb linnas, kus kohvikud ja restoranid on vanad ja väärikad, kõige populaarsem ja kuulsam liharestoran seest välja nagu laut, kus krohv koorub laest, laudadel on räpased vakstud, aga rahvas seisab järjekorras, et kohta saada?

Miks on õllepudelid liitrised, aga mahlaklaasid 100-milliliitrised?

Miks üheski restoranis wc-uks lukus ei käi? See on, ma saan aru küll, lihtsamates restoranides ja ka vaiksetes maakohtades täiesti normaalne, aga isegi Buenos Airese peentes ja kallites restoranides?

Miks tuuakse supp alati pärast põhirooga ja naerdakse selle peale, kui selle üle veidi imestad?

Miks ei lähe mitte ükski, ma rõhutan, mitte ükski argentiinlane kunagi restorani enne kella 10 õhtul? Ja näiteks ööklubisse tantsima mitte kunagi enne kella 3 öösel, siis, kui normaalsed inimesed juba kesköist burgerit söövad või kusagil Levikas vaikselt pead lauale hakkavad panema? Kus nad enne seda siis on ja mida nad sel ajal teevad?

“Nad ei peatu ka mitte kunagi,” lõõtsutab Juan, kui oleme juba tund aega asjatult püüdnud meie matkaseltskonna tüdrukuid kinni püüda, kes pärast lõunapausi otsustasid allamäge spurtima hakata. “Nad on selles suhtes täpselt nagu Argentina praegune majanduskriis,” lisab ta naerdes ja topib põse värskeid kokalehti täis.