Seiklused kurjuse teljes

Mida pakub Iraan peale salaja ülesputitatava tuumarelva ning avalike hukkamiste? Lihtsatest iraanlastest sõbralikumaid inimesi naljalt ei leia, koges motikaga läbi läänemaailmaga pahurdava islamivabariigi sõitnud Priit Pihlak*.

Iraan oli väga ilus ja tore koht. Tänavad ei olnud palistatud prügiga ja inimesed olid väga sõbralikud. Vaatamisväärsusi oli oi-oi kui palju ja oi-oi-oi, kui ilusad nad olid – miljoni värvilise detailiga mošeed ja hauakambrid, pargid, kultuurihällid. Ka ­naisterahvad olid tõesti ilusad, juuksed samas eranditult kaetud (nägu oli alati näha). Saabudes oli mu loodetud hotell täis – mingit elektroonilist buukimist ei leidnud Iraani osas, aga ei hakanud ette ka helistama. Ma ei olnud kaks korda kolm meetrit akendeta toaga kuigi rahul ja juba järgmisel päeval sain selle vahetatud... veelgi väiksema vastu :)

Aga sel hotellil oli hoopis teine fiiling ja väiksest toast oli otse astumine ühisesse aeda-lesilasse-söögiruumi. Õnneks olid hotellid vähemalt suhteliselt odavad. See oli määrav faktor, sest Iraanis ei ole välismaa pangakaartidega mitte kui midagi teha (embargo) ja ainuke variant on kogu vajalik sularaha kaasa võtta ja kohalikeks miljoniteks vahetada (miljon riaali on 30 eurot).