Seišellid: kangemat sorti narkootikum…
“Reisimine uimastab, nagu kõik muudki narkootikumid. Sa satud segadusse ja minetad kontrolli. Kui sa viimaks oma uue ümbrusega harjud, siis tajud, et oled enda kohta midagi väärtuslikku teada saanud,” kirjutab Justin Petrone oma “Minu Eestis”; raamatus, mida Tallinnast teekonda alustades lennuki pardal ahmisin. Ega osanud sellest uimasti värgist midagi arvata. Aga, oojaa – Justinil on õigus, Seišellid on kangem stuff, mis tungib vereringesse ja uimastab.
Ohtlikku sõltuvust tekitavad Seišellidel inimesed, loodus ja emotsioonid.
Inimesed
Seišelli saarestiku 80 000 elanikku on šarmantsed ja külalislahked.
Nende soontes voolab prantslaslik elurõõm, inglaslik tagasihoidlikkus, asiaatlik sarm ja aafriklaste eksootiline ilu. Nad kõnelevad inglise, prantsuse ja kohalikku kreooli keelt. Suhtlemi ja abivalmidus on nende geenidesse sisse kirjutatud. Sageli kuuled küsimust, kuidas läheb, kas kõik on OK, ja see ei ole teeseldud viisakus, vaid nii ongi. Kuigi enamik kohalikest on tumedanahalised, on meie giid Paul üks heledanahaliste esindajatest. Uurime, millisest riigist Pauli esivanemad kunagi Seišellidele saabusid, ja saame teada, et Euroopast.
Nimelt pole Paulil oma juurte vastu suuremat huvi, Eedeni aias on piisavalt hea elada.
Juhul, kui ka sulle siin väga meeldib ja tekib soov Seišellide kodanikuks saada, on valem järgmine. Jõua õnnelikult saarele, leia kena tütarlaps, abiellu, ela kauni kaasaga viis aastat õnnelikku abielu, täida migratsiooniametis avaldus ja arvatavasti saad elu lõpuni nautida maist paradiisi. Kodanikuna on sul võimalus saada keskmist töötasu, umbes 3500 ruupiat kuus (ahjaa, kohalik rahaühik on Seišelli ruupia, mis eelmisest aastast on konverteeritav valuuta, kursiga 1 euro : 16,8 ruupiat, ehk siis eestlasele nagu vana hea Eesti kroon, oh aegu...), osta maad, 1 ha umbes 300 000 ruupiat, ehitada väike 60 m2 maja umbes 800 000 ruupia eest, saada vanaduspensioni 2500 ruupiat kuus ja võtta elu nagu kodanikule kombeks. Kui hommikul tuleb kange tööisu peale, siis istu, võta mõni õlu ja küll tööisu läheb üle.
Eestlasena saarele jõudes on sul mitmesuguseid võimalusi aega viita.
Etihad Airwaysi lennul Abu Dhabi – Mahé kohtasin kaht eesti noormest, kes küsimusele, kas neil on ka mingeid plaane ja kas nende puudumine ei ole probleem, sain vastuseks, et just plaanide olemasolu oleks neile probleem. Kuuldavasti leidsid nad Praslini saarel sobiva majutuse (240 eurot 10 ööd) ning tutvusid kohalike noortega, kes neid mööda saari ringi sõidutasid. Kohalikud tüdrukud, nähes eesti mehe ilu, organiseerisid öised tšillid rannas ja ööklubides. Ei imesta üldse, kui viie aasta pärast võib saarel kohata eesti keelt kõnelevaid kenasid lapsi! Ja see on tore! Kui üldise arvamuse kohaselt Seišellidel ööelu puudub, siis meie mehed ainult nurrusid mõnust.
On ka teine võimalus – osta Eestist turismipakett koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Hotellide valik on seinast seina, sinu soovid kujundavad hinna ja siin lagi puudub, lõpp on kosmoses... Olen kindel, et kõik sinu poolt valitud variandid on sobivad. Hoia oma meel avali nagu langevari ja leiad kindlasti selle, milleks Seišellidele tulid.
Loodus
Maagilised Seišelli saared asuvad India ookea¬nis, Madagaskarist kirdes. Eesti territooriumist umbes 10 korda suuremasse (400 000 km2) akvatooriumisse on laiali paisatud 115 maalilist saart. Saarte kogupindala on aga ainult 450 km2. Pool Hiiumaad! Osa saari on maailma ainsad graniitsaared keset ookeani, osa tektooniliste jõudude poolt tõstetud koralliatollid, mis kokku moodustavad kahtlemata maailma ühe kaunima troopilise paradiisia.
Saartel valitsev troopiline kliima pakub läbi aasta õhutemperatuuri 26–30 kraadi. Vesi on samuti 28 kraadi kanti, kuid siiski see jahutab üsna hästi päikesest ülekuumenenud keha.
Rannast 22 kraadi peale seatud konditsioneeritud tuppa tagasi minnes on tunne, nagu siseneks külmkappi, kus ellujäämine võimalik vaid lühiajaliselt. Kuidas ma küll kodus sellises kliimas ellu olen jäänud?
Tavaline päev on päikesepaisteline ja ilma päikesekreemita ei ole eestlasel mõtet väga kaugele astuda. Nii sisaldabki päev igavaid kreemitamisprotseduure, soovituslikult kaitse 30+ selga ja siis on võimalus ellu jääda... Pole mõtet kasutada tüüpilist eesti mehe valemit (kaks päeva ei määri ja kümme päeva ei maga).
Täiesti ootamatult võib aga üllatada troopiline vihmavaling. Lebad pärast õhtusööki lainete loksumist nautides rannas ja oledki mõne hetkega läbimärg. Kui hommikul voodi peatsis asetsevast lülitist kardinaid akna eest ära sõidutad, ei ole õues aga midagi üllatavat, päike sirab lagipähe nagu ekvaatorile kohane.
Saared olid ajalooliselt peatuspaigaks piraatidele, siis tuli prantslaste aeg, edasi inglaste periood, kuni riik 1976. aastal iseseisvus. Inglaste ajast on kasutusel vasakpoolne liiklus.
Suurematel saartel on mõistlik rentida auto (900 ruupiat päev), väiksematel võtta jalgrattad ja sõita just sinna, kuhu süda lustib.
Arvestada tuleks sellega, et kohalikud on suuremat või väiksemat sorti rallimehed ja neile tuleb jätta liikluses eksimise ruumi.
Saarte üks visiitkaarte on haruldane topeltkookos seišellipalm, mis sümboliseerib viljakust ning peaks armastajatele tähendama igavest õnne. Topeltkookos on väga hinnaline suveniir, poest ostes pead letile laduma 3000–5000 ruupiat. Seišellipalm on endeemne liik, see tähendab, et kusagil mujal maailmas seda ei kasva.
Praslini saarel asuva Vallée de Mai oru külastus (ristitud ka Eedeni aiaks) on väga huvitav ja hariv tunnike inimese elus. Troopilises kliimas kasvab palju palmiliike, mis moodustavad metsiku padriku, hakkasime seda kooslust hellitavalt palmikuks kutsuma. Linnuriik on rikas, palju värvulisi, värvikireva sulestikuga linde kohtab lausa igal sammul (ka oma taldrikul, kui hommikusöögi ajal selle mõneks hetkeks tähelepanuta peaksid jätma). Loomariik ei ole väga mitmekesine, peamiselt eri suurusega närilised ja roomajad. Ohtlikud putukad ja roomajad puuduvad. Ja muidugi rannad, kokku 450 km liivarandu. Türkiissinise veega lahesopid lumivalge, peene kvartsliivaga on nagu muinasjutus.
Elamused
Võtame kaaslastega ette päikeseloojangu nautlemise Praslini saare Anse Georgette’i rannas, mis kuulub maaillma kaunimate randade tippkümnesse.
Enne loojangut jõuame hüpelda helesinistes lainetes ja ronida graniitrahnudel. Kui päike ripub veel 10 cm horisondist, avame šampuse ja naudime looduse kunstiteost. Meeled töötavad täiega, kõik, mis silmade kaudu kõvakettalt läbi käib, ei jõua sinna salvestuda. Kõik on liiga ilus ja kõike on liiga palju. Küll salvestab fotoaparaadi mälukaart selle, mis kohale ei jõua... Mahé saarelt sõidame sajandivanuse kuunariga päevasele merereisile.
Tekil tümpsub õhkkonda sobiv reggae ja puhub mõnus briis. Kohalikud armastavad Bob Marleyt ja reggae-muusikat. Tänavatel on näha palju rastainimesi, kes ei ole kohale sõitnud Jamaicalt, vaid lihtsalt see elustiil sobib siia. Meid viiakse väikesele asustamata saarele, kus saame küllastumiseni snorgeldada, päevitada ja ujuda. Veealune maailm on liigirikas. Lestalised, tuunikalad, merisiilikud... ja milline värvigamma, vee all pead kõvasti pingutama, et suu ammuli ei vajuks.
Lõpuks alustatakse kuunari raa külge kinnitatud köiega hoogu kogudes vettehüppeid. Jah, kohalik rahvas on graatsiline ja osav. Aga köietrikiga vette hüpatud saavad ka heas toitumuses eurooplased. Ei häda – gravitatsioon aitab! Laevapardale jäänud kohalikud püüavad vahepeal kala, mis ka kohe maitsvalt grillitakse: värvide, lõhnade, maitsete, tunnete mäng!
Kala püütakse Seišellidel kas võrguga, noodaga või siis dragides (spinninguga). Poole tunniga on viis tuunikala käes ja nüüd saavad kõik pardalolijad saavad järjekorras toolis istuda ja kala paati venitada. Ilm näitab, mis ta oskab. Päike, pilvealune, tuul, türkiissinine meri, vihm – kõik see poole tunni jooksul. Ja siis päeva tipphetk. Järsku on ridva otsas midagi raskemat, just nagu suurem kala või? Viie minuti pärast on selge, et oleme kinni püüdnud kümnekilose kuningmakrelli, mis jääbki meie retke trofeeks. Tagasiteel põikame kilpkonnasaarele. Ujume väärikas seltskonnas, meiega liituvad saja-aastased kilpkonnahärrad.
Õhtusöögid kujunevad tahes või tahtmata naudinguteks, mida mäletada.
Kala – meripoisur, mõõkkala, kuld-merikoger, tuunikala eri variatsioonides... Garneeringuks juurviljad ja salatid, juurde Lõuna-Aafrika jahe valge vein, pole sõnu! Kalaroogi pakuvad kohalikud ka otse rannas. Rannaliiva kaevatakse grilliase, tuunikala otse sütele, ei soola ega pipart ja külma õllega libiseb lihtne roog mõmina saatel ajalukku.
* * *
Kohalikes poodides rippuv jõulunänn paneb Eesti peale mõtlema.
Hotellis, Eesti Päevalehe uudisteportaali sirvides lugesin, et IRLis käärib ja et Tallinna Loomaaias sündisid kottkõhtseal põrssad.
