Vanast pealinnast Yuksomist uude — Gangtokki — on linnulennult 40 kilomeetrit, kuid looklev maantee venitab distantsi 130kilomeetriseks. Aega kulub vahemaa läbimiseks (heal juhul) üks päev. Igal autojuhil on alati kaasas kang, kirves, labidas ja saag, sest teele, mis on uuristatud järsu mäekülje sisse, sajab järjest ülalt nii suuri kive kui puid.

Maantee on sedavõrd kitsas, et vastutulijast mööda pääsemiseks peab üks autodest tihtipeale sadakond meetrit tagurdama ja seda kuristikuserval, kus pole mingeid teepiirdeid. “Sikkimi teedel kannatab sõita vaid alalises purjusolekus,” ütles nois paigus rännanud Linnart Mäll kunagi. Kõige paremaks abivahendiks pidas ta kohalikku rummi.

Miks üldse sõidetakse niisugusesse kohta? Selleks on kaks põhjust: enamik Sikkimi teedel rändavaist välismaalastest püüab jõuda võimalikult lähedale Himaalaja lumistele tippudele, mida kogu väikeses Sikkimis on aegajalt näha roheliste mäeharjade kohal, osa aga ka selleks, et külastada vanu tantrabudistlikke kloostreid gompasid.

Vastu tuleb tuubil mikrobuss, katuselgi uljas noorteseltskond. Keskel istuv nooruk vehib kõigi jäsemetega, kummaski käes õllepurgid — päris kindlasti ei ole need Sikkimi põliselanikud, vaid hilismigrandid Nepalist. Põlis-sikkimlased on vaikseloomulised ja tunnevad end allasurutuina, sest praegu on neid kogurahvastikust veel vaid 24%.

Hotelli poes jäin jahmunult silmitsema raamatut “Smash and Grab. Annextion of Sikkim” (Eesti keelde võiks selle tõlkida umbes nii: “Lömmilöömine ja endalehaaramine — Sikkimi annekteerimine”). See oleks ju sama, kui et meil olnuks nõukaajal poes vabalt saada dissidentide kõige vingemad nõukogudevastased kogumikud! Kaupmees ütleb uhkusega, et India on demokraatlik maa, Sikkimi suhtes on aga eri osapooltel oma tõde. On demokraatiaga kuidas on, kuid see on nukker lugu, kuidas üks väike rahvas jäi omal maal vähemusse ning siis juba täiesti demokraatliku hääletuse tulemusena kaotas oma riigi, sest enamik elanikkonnast soovis ühinemist Indiaga.

Sikkimi ja India erinevad suhtumised tulid ilmsiks juba India iseseisvumisel 1947. aastal. Sikkim soovis tagasi saada Darjeelingi, mille eest britid olid renti maksnud (vähe küll ja ainult vahetevahel), Nehru aga soovitas sikkimlastele: “Sulgege silmad ja hüpake ookeani, mille nimi on India.”

Sikkimi kaheteistkümnes kuningas Palden Thondup Namgyal, tollal veel noor mees, kes saanud nii ida kui lääne hariduse, oli heades suhetes paljude väljapaistvate isiksustega; Tiibetist põgenenud dalai-laama usaldas koguni peita oma kulla tema palee garaaži põranda alla.

Suhted Indiaga olid aastakümneid päris head, sest oli ju mõlema huvides ära hoida Puna-Hiina ekspansiooni Sikkimisse, kuid pingestusid seitsmekümnendate algul, mil India hakkas üha enam Sikkimit “päriselt” endale ihaldama (riigis toimunud mäss viis lõpuks India armee võimuvõtmise ja rahva hulgas ebapopulaarse kuninga kukutamiseni — Toim.).

Kuninga saatus ei kujunenud nii traagiliseks, nagu oleks võinud arvata, ning tal lasti oma palees Sikkimi kõige peenema härrasmehena edasi elada, ainult et ilma kuningavõimuta. Kui senine kuningas 1982. aastal New Yorgi haiglas kõrivähki suri, lasi Indira Gandhi riigi kulul ta kirstu lennukiga Delhisse ja edasi kopteriga Gangtokki toimetada. Ka on Sikkimi politseijaoskondade seintel vana Sikkimi vapp. Kõik see on sama, kui et meil oleks Päts saanud rahulikult oma elupäevad Kloostrimetsa talus veeta ja miilitsajaoskondade uste kohal oleks olnud kolm lõvi.

Pealinn Gangtok näib üksnes naabermäelt vaadates kena, muidu on aga üks koledamaid linnu, mida olen näinud: äärmine ruumikitsikus järsul mäel ja võimatult auklikud tänavad mõjuvad otsekui etteheide migrantidele: ärge tulge enam siia juurde, niigi on kitsas! Vaid kõrgemal mägedes, kus liiklus hõredam, on säilinud veidi siledamaid teid. Õhus on tunda pingeid — oma ägeduse poolest tuntud nepaali gurkha-sõdurid tahavad nüüd luua osariigi nimega Gurkhaland, mis asuks märksa suuremal alal, kui seda on Sikkim. Kardetakse terroriakte ning hotelli sisenedes tuleb astuda läbi turvavärava, mille lakkamatule pirisemisele küll keegi tähelepanu ei pööra.

Ka on Sikkimisse katkuna jõudnud pildistamiskeeld, justkui tahaks keegi välja suretada kujutluse rõõmsast turistist, kel ühes käes foto- ja teises videokaamera. Rumteki gompa — tiibetlaste üha taassündiva usuliidri Karmapa kodukloostri ukselt võib koguni lugeda, et templis pildistaja arreteeritakse kohapeal ja administratsioon ei vastuta tema edaspidise saatuse eest.

Kui meil räägitakse miljonivaatest, peetakse enamasti silmas võimalust näha enda ees mingit veekogu. Kuid seda panoraami, mis avaneb hotellist Pemayangtse kloostri aias, võiks nimetada vabalt miljardivaateks: otse ees maailma kolmandana kõrgeima mäe Kanchendžongma lumine tipp. Ja mitte ainult tipp, vaid kogu mägi täies aus ja hiilguses alates juba jalamist, hakates orust tõusma rohelise seljandikuna ja kasvades kõrgemal lumiseks kaljumäeks. Pemayangtse gompa on täis aga vanu tantristlikke maalinguid, millel jätkub Naudingu ja Tarkuse ulatamine vastu Tühjusele, mille võrdkujuks on väljas sätendav lumine mägi. Himaalaja puhul vaimustabki mind sakraalerootiliste pühapiltide küllus –  vana värvi sigrimigrist ilmuvad nõtked käed, jalad ja puusad ning hurmunud näod.

Et lõpetada veel millegi positiivsega: Delhi lennujaam on lõpuks valmis saanud! Enam pole seda tülikat ümerkolimist siselendude jaama, mis meenutas rokem turgu kui lennuvälja! Nüüd pruugib vaid rahvusvahelise lennujaama hoonest korraks väljuda ja tõusta aeglaselt liikuvatel lintidel, põrandaid katmas kõikjal pruunikas maitseka mustriga vaip — ilmselt siis maailma suurim vaip!

Ka on kõik säravalt puhas. Seegi on India. Uus India.