Sakslased, kes ise kiidavad ennast kõige reisialtimaks rahvaks, on terve aasta säästlikud, et puhkuse ajal end piirata ei tuleks. Sihtkohad on kaua ette plaanitud, lennupiletid ostetud kuid varem ja enne lennuväljale siirdumist tehtud põhjalikud reisiettevalmistused. Suvi on reisimiseks, ja reisimine on sakslasele puhkus.

Teisiti on nendega, kes Saksamaale saabunud sõjapõgenike varjus, kellel pole olnud tarvis poliitilist varjupaika, vaid keda on meelitatud hea eluga Euroopas. Kulus aastaid, enne kui poliitikud aru said, et XXI sajandil on faktiliselt käimas inimkaubandus, mille hinnaks dollarite ja eurode kõrval on sageli ka elud. Nüüd on jõutud äratundmisele, et vajaduseta riiki saabunuil tuleb minna tagasi kodumaale. Kuna vähesed seda vabatahtlikult teevad, peab riik astuma vahele ja aitama inimestel jõuda koju vähema vaevaga, kui neil tuli kannatada teel Euroopasse. Küsimus on, kellest alustada.

Üheks neist 155 tuneeslasest, keda Saksa kohtud tänavu tagasi pöörduma on sundinud, on 44aastane Sami A, endine Osama bin Ladeni ihukaitsja. Mees oli Saksamaal elanud üle 20 aasta, kasseerides riigilt teadagi mida, ja mitte vähe, 1167,84 € kuus, ning jutlustanud kohalikus salafiitide mošees radikaalsel moel. Ammu otsustatud väljasaatmine ei saanud aga toimuda, kuna vasak-rohelise advokaadi Seif Eddine Makhloufi arvates ootavat meest kodumaal Tuneesias võib-olla vangla. Ka Tuneesia välisministeeriumi kinnitus, et põhjuseta ei vangistata ses õigusriigis kedagi, ei olnud fraktsiooni advokaatidele piisav, vaid ergutas veelgi aktiivsemale vastupanule. Kui ühel laupäeva varahommikul Sami A. lennukile saadi, olid sakslased kaht meelt: kes rõõmustas, et ohtlikust mehest vabaneti, kes siunas riiki ebainimlikkuse pärast. Advokaadi kaebus kohtule sai aga positiivse lahendi: leiti, et välja saata siiski ei tohiks, „kuna pole tõestatud, et Sami A-d ei hakata Tuneesias ahistama“. Nõudmine mees tagasi Saksamaale tuua polnud üksik hääl kõrbes, vaid poliitiline jõukatsumine, mõeldud radikaalseteks võteteks võimelise siseminister Seehoferi vastu. „Oleks pidanud õhus ümber keerama!“ polnud sugugi kõige totramana kõlanud nõue. Paraku ei tahtnud Tuneesia meest, kellele säälgi etteheiteid jagub, algul enam tagasi lasta. Tervelt kaks nädalat polnud saksa poliitikas teist teemat kui terroristi tagasitoomine.

Et ühe otsa lennureis maksis 35 000 eurot, see saksa maksumaksjale ei loe. Esmaspäeval sai saaga näiliselt läbi, sest Sami A. vastu kehtestati Bochumi välismaalasteameti taotlusel Saksamaale sisenemise keeld, mis takistab tal pääsu ka teistesse Schengeni riikidesse. Teisipäeval, 14. augustil plahvatas uus uudispomm: Bochumi linn peab Sami A-le maksma 45 000 eurot kahjutasu, et Gelsenkircheni kohtu otsuse täitmiseks piisavalt aktiivselt ei tegutsetud, mis sisenemiskeelu tõttu nüüd aga sootuks võimatu. Teoreetiliselt võib hüvitissumma kasvada iga päevaga. Juriidiline köievedu on toonud avalikkuse ette veel terve rea enne viimase kohtuinstantsi otsust tagasisaadetuid. Ning 20aastane Nasibullah S. toodi tagasi Kabulist, kuhu ta oli maandunud 69 välja saadetud afgaani seas. Tõenäoliselt otsustatakse ka eesoleval kohtuprotsessil ta maalt välja ehk tagasi koju saata, kuid siis toimub see seaduseparagrahvi järgi!

Nutikamad migrandid, teades, et neil pole õigust Saksamaale püsima jääda, kaebavad ennast siiski läbi kõigi instantside, venitades protsessi kulgu aastakümneid. „Kas me, sakslased, oleme liiga lollid, et välja saata ka ei oska?“ küsitakse üksteiselt. Muidugi retooriliselt.

Ei saa välistada, et riigi julgeolek on 40 000 salafisti seast radikaalsete islamistide väljanoppimisel teinekord eksinud, kuid on parem, kui 8000 ISIS-sõdalase hulgast mõni nimi rohkem kui vähem kirja pandud on. Kõik alla 30aastased on aga Saksa julgeoleku kahtluse all. Samas näitab seda, et ka parimas ametkonnas tehakse vigu, 23aastase D. Adilie juhtum, kes pandi Baieris Pekingisse siirduvasse lennukisse sel varahommikul, kui pidi toimuma tema taotluse arutelu. Adilie on Hiinas represseeritav uiguur. Uiguuridelt on Hiinas võetud õigused ja vabadus, nad on massiliselt gulagides. Õigluse nimel nõutakse Adiliegi tagasi toomist, tema on aga kadunud nagu vits vette. Ka Baieri valitsus näib arvavat: mis läinud, see läinud.

Märkima peab, et kogu riiklik saamatus mitte-sõjapagulaste väljasaatmise ümber on kergitanud taunitud Saksamaa alternatiivse partei AfD teisele kohale, edestades valitseva koalitsiooni liiget SPDd.

Eelmisel pühapäeval julges tunnustatud ajaloolane Heinrich August Winkler öelda, et näiteks inimeste päästmine Vahemerel ei kohusta meid lubama neil Euroopa Liidus elada. Pole vaja lisada, et sellega on vaidlus- ja meelepaharingi visatud uus kinnas. Kuidas nii? EL olgu kõigile, sest „meie pole ise siin elamiseks midagi teinud, see on puhas juhus“ – nii kõlab vasak-roheline põhimõte. Mida tuleb jagada kogu maailmaga...