Need käigud on nagu väikesed urust väljasutsamised. Kõige regulaarsem väljashulkuja meie linnaosas on muideks üks naljakas paks jänes, kes, vastupidi inimestele, ei kipu oma urgu peitu, vaid päris häbematult laiutab kenadel majade ümber olevatel muruplatsidel ja silkab puude-põõsaste vahel. Nagu see jänes sealt "Alice imedemaal"-raamatust - meelitavalt sedasi, kutsuvalt, et tule kaasa! Loogilisem oleks ju, et jänes on urus ja inimesed nähtaval. Aga võta näpust, siin on omad kombed.

Olen palju mõelnud, miks soomlased kodus nii vaikselt elavad - ei lärma, ei karju, ei lälla tänava peal ega räägi valju häälega (erandeid muidugi on). Ja mulle tundub, et see tuleneb nende loodusest ja vanadest elukommetest. Soomlased siin Kesk-Soomes on pidanud aastasadu hakkama saama järvesilmade ja metsa täis kasvanud kaljude vahel. See keskkond on olnud nende õnn ja õnnetus läbi sajandite - muutes elu keerulisemaks, kuid samas pakkudes kaitset ja varju. Ja sellisest elamisviisist ongi ehk tulnud see oskus oma kodus varjuda ja mitte silma paista. Sest muidu reedad vaenlasele oma pesa. Küll aga võib end lärmakalt välja elada võõrsil - puhkusel ja turismireisi ajal -, sest siis pole vaja muretseda oma kodu kaitsmise pärast, siis võib olla vaba.

Kesk-Soome on tegelikult Soome süda, soomekeelse Soome kants. See algab, kui Lahti on jäänud seljataha. Umbes 20 minutit sõitu kiirteel, kuni Heinolani. Tähtihovi sillast üle saades tuleb olla tähelepanelik, et Jyväskylä keerakut maha ei maga. Ja siis hakkabki see tõeline, tõeliselt tõeline kaljude-järvede maa peale.

Siinkandis on vanim soomekeelne gümnaasium ja esimene soomekeelne ülikool. See on piirkond, mida täna peetakse Soome kõige kiiremini arenevaks paigaks. Siin võid kohviku leida keset metsa ning ujula keset suurt näilist tühjust. Siin on linnaliini bussi lõpp-peatuses suusakeskus. Ja kuulsa arhitekti Alvar Aalto loominguline palang on end väga jõuliselt soomlaste igapäevaellu sätitanud. Siin on kummalised muuseumid metsa peidetud - automuuseum, saunamuuseum, ja tegelikult igal teisel soomlasel oma väike muuseum kuskil peidus... Siin on looduskaitsealad iga nurga taga ja metsas seeni niipalju, et korja või vikatiga...

Sestap ei mõistagi, miks turimismarsruudid siiakanti nii harva juhatavad ja miks eestlane nii vähe uudishimulik on naabrite koduõuele piiluma... Tavaline võib ju ka vahel põnev ja avastamisväärne olla?