Kuigi SNP lubas ka 2007. aasta valimiste võidu korral Šotimaa iseseisvumisküsimuse rahvahääletusele panna, ei olnud see tollal võimalik, kuna SNP-l ei olnud Holyroodis ülekaalukat enamust.Ka näitasid arvamusküsitlused, et vaid kolmandik šotlasi toetas tollal iseseisvust.

Aga on täiesti ilmne, et Briti saare põhja- ja lõunapoolse osa vahel on suur lõhe. Näide sellest on ka traditsiooniliste tänavapidude arv, mida peeti Williami ja Kate’i pulmade puhul. Kokku oli neid Suurbritannias umbes 4000, neist 500 toimus Londonis ja ülejäänud suurelt osalt Lõuna-Inglismaal. Šotimaa suurimas linnas, 600 000 elanikuga Glasgow’s oli plaanitud ainult üks tänavapidu, mis aga lõpuks ära jäeti. Lõhet suurendab ka Briti konservatiivide naasmine Westminsterisse.

Paljudele on see toonud tagasi valusaid mälestusi Maggie Thatcheri ajastust. Et toorid võitsid 2010. aasta valimistel Šotimaal ainult ühe koha (59st), on näide kestvast kibedusest ja vastumeelsusest.

Kuigi Thatcherit on Eestis ja mujal imetletud kui “Ida-Euroopa õpetajat”,
pole Raudse Leedi mõru pärandit Šotimaal suutnud ära kaotada ka kolmkümmend aastat sotsiaalinvesteeringuid. “Kadunud põlvkond”, kes That cheri poliitika tõttu jäi jäädavalt sotsiaaltoetustest sõltuvaks, ning väga paljud teised, kes kaotasid Thatcheri tõttu oma töökohad, ei ole
andestanud käkki, mille Maggie ja toorid koos kokku keerasid. Poll tax (isikumaks, mida nii krahvid kui kerjused pidid võrdselt maksma ning millest Thatcher muu hulgas Briti riigi sõdasid finantseeris) viis palju peresid vaesuse äärele ning seda katsetas Raudne Leedi kõigepealt
laborihiireks olnud Šotimaa peal.

Šotlaste meelehärmi näitab ka veebisait www.isthatcherdeadyet.co.uk(pildil), kust võib teada saada, kuidas
inimesed Thatcheri surma pühitseksid ja mis on nal jalehena väga populaarne(see pealkiri ütleb: “võib-olla läheb veel natuke aega, ta on haiglast väljas, pane teekann tulele”).

Et pärast tosinat aastat leiboristide valitsust on konservatiivid jälle võimul ja et Cameroni poliitika on paljude meelest Thatcheri omaga väga sarnane(Thatcher olevat ka üks tema suurimaid iidoleid), ajab valdavalt leiboristliku Šotimaa muidugi vihale – kuna Edinburghis asuv Holyrood on võimeline otsustama ainult kohalike teemade üle, nagu haridus, tervishoid ning kultuuri edendamine, võib SNP võimuletulek tähendada ka šotlaste tahet näidata Inglismaale ja Westminsterile oma rusikat. Veel ühte “kadunud generatsiooni” Šotimaa ära ootama ei hakka – kui toorid jälle Šotimaad hakkavad pigistama, lähevad nende teed lõplikult lahku.

Aga et üle 50 protsendi elanikkonnast valimistel SNP valis, ei tähenda veel, et need inimesed oleksid ka rahvahääletusel valmis iseseisvumise poolt hääletama. Paljud endised liberaaldemokraatide pooldajad hääletasid ka SNP poolt, et näidata oma nördimust libdem-partei koalitsioonipoliitika üle Westminsteris, kuna nad on siiamaani peaaegu iga oma lubaduse lasknud tooridel põhja lasta. Šoti liberaaldemokraadid kaotasid valimistel rohkem hääli kui ükski teine partei. See, et kolmandik Šotimaa elanikest tahab täielikku iseseisvust, on eri arvamusküsitluste põhjal üsna kindel. Kuid suur osa siinsest elanikkonnast tunneb poolehoidu ka Briti impeeriumi vastu ning ei ole kuningliku au ja hiilguse külge klammerdununa valmis impeeriumist lahti ütlema. Ent kõige tähtsam on kahe äärmuse vahel asuv arvukaim elanikerühm – need on šotlased, kes pole otseselt ei iseseisvuse poolt ega ka vastu, arvates, et praktilisus ning Šotimaa pikaajalised huvid on kõige tähtsamad.

Kui SNP eesotsas Alex Salmondiga suudab veenda vähemalt poolt sellest grupist, et Šotimaa iseseisvus on neile kasulik(ja mitte ainult rahvusliku enesemääramise mõttes), on täiesti võimalik, et rahvahääletusel saab Šotimaast vabariik. Väga palju oleneb ka sellest, kuidas Westminsteris David Cameroni juhatusel konservatiivide poliitika edaspidi Šotimaad puudutama hakkab.

Seni plaanivad aga morbiidse huumoriga šotlased Thatcheri surmapidustusi edasi. Sündmuse hümniks on juba valitud “Ding! Dong! The Witch is Dead!” “Võlur Ozist”.