Tagasi Tuneesiasse
Kaks aastat pärast araabia kevade algust on Tuneesia maine reisimaana muutunud, kirjutab Thea Karin. Riik on märkimisväärselt euroopalik, kuid Euroopa turistid sinna naljalt jalga tõsta ei julge.
Vastupidi tavalisele maandub lennuk Tunise Carthage’i rahvusvahelises lennujaamas õigel ajal. Väljas on päike, kuum ja ilus. Taksosabas (valgetes taksodes on hind kokkuleppeline, kollastes on olemas taksomeeter) ei pea ootama, kuid kuna olen äratuntavalt Euroopast, tõuseb taksohind kohe 100%.
Suur Souk on avatud kella kaheksani õhtul. Väikesel platsil seisev Bab Bhar ehk “Sadamavärav” – kummardus ajavahemikule 12. ja 16. sajandi vahel, mil Tunis oli araabia maailma suurimaid ja rikkamaid kaubakeskusi – moodustab turulabürinti romantilise sissepääsu. Zitouna ehk Õlipuu mošee ümbrusest leiab väikseid kauplusi, mille omanikud peavad neid juba mitmendat põlve, tõmmates esiisade kombel lahti eelmisest või üle-eelmisest sajandist pärit kappide sahtleid ja tõstes seal välja vürtse ja kuivatatud taimi. Souk el Attarine’ilt ehk parfüümiturult võib soetada essentse haruldastest maitsetaimedest, roosidest, lavendliõitest ja vanillist (viimane sobib hästi laste rahustamiseks); lõhnu nii magamistoa, habeme kui ka joogivee jaoks. See on nagu linn linnas, kitsaste tänavatega, kust saab pöörata vasakule ja paremale, ekselda, uuesti kuskilt välja tulla ja leida end lõpuks avaralt Place de la Kasbah’ väljakult Medina (suurim säilinud vanalinn Põhja-Aafrikas) ülemises otsas. Siin, paigas, mis mängis nii tähtsat rolli araabia kevades, kumab päike ka täna punaselt läbi tuneesia lippude ning õõtsuvad suured pannood piltidega hukkunutest, kõrval väiksemad transparendid hüüdlausega “Õiglus võidab alati!”. Ka tänapäeval leiavad siin sise- või rahandusministeeriumi ees aset demonstratsioonid. Märtsi keskpaigas kogunes just siia 3000 inimest, et nõuda opositsioonipoliitiku Chokri Belaïdi mõrva asjaolude väljaselgitamist. Näha on okastraadirulle, nende taga paari sõjaväeautot.
