Täisminevik. Nuudlitega
Birmast räägitakse tavaliselt riiki juhtinud sõjaväehunta julma käitumise ja inimõiguste eiramise kontekstis. Täiesti tähelepanuta on jäänud asjaolu, et murettekitav on olukord ka Birma köögis, kus valitsevad nuudlid ja seesama hirm midagi normist erinevat teha, koges Silvia Pärmann.
Reis maailma vaeseimate riikide hulka kuuluvasse, ent enne II maailmasõda Kagu-Aasia rikkaimaks maaks olnud Birmasse pole lihtsalt sõit teise kultuuriruumi. See on pöördumine aastakümnetesse, mida meist keegi ei mäleta.
Kunagine pealinn Yangon on nagu miljonilinn ikka: on kontorid ja kallid restoranid, vaimustav tänavatoit ja wifiga kohvikud, kus aeglaselt cappuccino pealt piimavahtu limpsides pealelõuna mööda saata, ning kui õhtul ööklubis paari liigse mojito järel lahkarvamusi tekib – mille tulemusena klubi turvamees tülinorija lihtsalt välja viskab –, on täiesti normaalne oma uhiuue sportautoga lihtsalt läbi klubi akende sisse kihutada ja baarilett sodiks sõita.
Tõtt-öelda suurt mujale selle sportautoga Birmas sõita polegi.
Ülejäänud Birma ei vasta sellele kirjeldusele. Ülejäänud Birma koosneb suuresti kauges minevikus elavatest väikelinnadest ja küladest, mida ühendavate teede olukord paneb tallinlased oma tänavate üle uhkust tundma. Härjarakenditega kõrvuti põldude vahele – 65% riigi elanikkonnast töötab põllumajanduses – ukerdama ju ei lähe.
See on sõna otseses tähenduses elanikkond, mis põllul töötab. Põllutöömasinad on umbes sama utoopiline kontseptsioon kui vabad ja demokraatlikud valimised.
Birma on tegelikult palju rikkam riik, kui seal ringi jalutades arvata võiks. Neil on poolvääriskive, kulda, hõbedat, maagaasi, Birma on headel aegadel tootnud 75% meie planeedi tiikpuust ja olnud maailma suurim riisieksportija ning – last but not least – Birma on üha maailma suuruselt teine heroiinitootja Afganistani järel.
Mooni- ja riisipõllud (viimased võtavad enda all 60% kogu põllumajandusmaast) täidavad metsadest, linnadest ja templitest vabaks jääva maa.
Ennekõike sellele riisikogusele mõeldes oleks vale arvata, et külalislahkes Birmas keegi nälga jääb.
On näiteks täiesti võimatu käia Birmas nuudleid söömata. Olgem ausad, tegelikult võtab päris kiiresti maad kahtlus, et peale (riisi)nuudlite polegi seal riigis tegelikult midagi süüa. Nii dramaatiline see siiski pole – on ka tavalist riisi, nii praetult kui aurutatult.
Konkurentsitult kuulsaim ja populaarseim nuudliroog on monhinga ehk kausitäis riisinuudleid kalapuljongis, mis on maitsestatud sidrunheina, ingveri ja pipraga. Arvestades, et teemajades ei ole kombeks ega ka võimalik varahommikul ostetud kalapuljongimaterjali kuumuse eest kuhugi jahedasse tõsta, tuleks sellesse toitu suhtuda rangelt kui hommikusööki. (Muuseas, Yangonis minnakse ka teel ööklubist koju sööma monhinga’t, mitte hamburgereid.)
Parem ja turvalisem nuudliroog päevasel ajal on toit, mis tuntud šani nuudlitena ja mida võib tellida nii supina kui “kuivalt”. Mõlemal juhul saabub see lauda segatuna kas pisikeste kala-, kana- või sealihakuubikutega ning ürtidega. Nuudliroogade menüü võiks siinkohal jätkuda veel lehekülgi.
Söömine pole Birmas seega just mitte üleliia vaheldusrikas tegevus ja erinevalt naaberriikidest Taist ja Hiinast võib mõnda einet harva nimetada päeva kõrghetkeks. Õnneks on Hiina, India ja Lõuna-Korea viimastel aastatel teinud Birmasse suuri investeeringuid ja lisaks nende rahale on riiki voolanud ka restorane ja retsepte.
Kuid võimalus jälgida etendust, mida kujutab endast toidu valmistamine, on kogu seda nuudleid süües veedetud aega kuhjaga väärt.
See, mida loovad praegu Euroopa riikides teatritrende seadvad lavastajad, on Birmas ammu tehtud. Nagu moodsas teatris, pole ka Birma köögis oluline lugu, vaid seisund. Sarnaselt näiteks NO99 lavastuse “Suur õgimine” tegelastega püüavad birmalased ilmselt kuidagi täita tühikut, mis on neisse jäetud kosmose, jumala – ja Birma puhul ka ilmselt sõjaväehunta poolt seoses söömisega.
Toidu valmistamise seisundisse jõutakse juba hommikul vaevu ärkvel olles, kui enne päikesetõusu turule minnakse. Toidu kasvatamine, müümine, ostmine ja valmistamine on kõikjal mängukavas olev naturaalsust täis etendus. Ükskõik kas vaatlete mõnes bambushütis “köögi” põrandale tehtud lõkkel nuudlisupi jaoks vaikselt keema tõusvat vett või rajate endale teed läbi nuudlivabriku, kus ribadeks lõikamist ootavad taignalehed märja pesuna kuivavad.
Väikerahvaste (keda hunta kõige rohkem diskrimineerib) köök on muidugi palju mitmekesisem, ent turistile ohtrate liikumispiirangute tõttu ka palju kättesaamatum. Birma on etniliselt üks kirjumaid riike maailmas, peamiselt elavad väikerahvad riigi äärealadel ning et hunta “üks riik, üks usk, üks keel”-poliitika neile sümpaatne ei ole, on konfliktid mitmes piirkonnas igapäevaelu osa. Mitmed Birma piirialad on välismaalastele suletud või eeldab nende külastamine eriluba, mille taotlemine võtab nädalaid ja võib olenevalt piirkonnast maksta isegi kuni 800 dollarit – ja ka siis pääseb sinna vaid giidiga.
Ehkki Šani platool on võimalus mitme rahva külades ringi liikuda, jäävad paljud – ja just gurmaanile huvitavamad – külad tihti kättesaamatuks ka sel põhjusel, et Birma apokalüptilised teeolud muudavad nendeni jõudmise liiga aeganõudvaks katsumuseks.
Pisikese padaungi rahva (tuntud oma kaelkirjak-naiste poolest, kelle kaelad võrudega pikaks on venitatud) hulgast pärit praeguseks Londonis elav kirjanik Pascal Khoo Thwee kirjeldab oma autobiograafilises raamatus “From the Land of Green Ghosts” (2002), kuidas ta 1980. aastatel Mandalays ülikoolis õppides paljaste kätega tüdrukute ühikas paanikat põhjustanud mao kinni püüdis ja siis sõpradele maitsvaks õhtusöögiks keetis.
Birmast põgenemise järel Cambridge’i ülikoolis õpinguid jätkates ühe professori juures elades nägi loodusrahva seas kasvanud Thwee (kelle isa oli muuseas diplomeeritud loomaarst) tublisti vaeva, et kaitsta heki sisse pesa teinud lindude mune – kuid kass pani need ikkagi nahka. Täiesti loomuliku reaktsioonina oli tema esimeseks mõtteks kass tappa ja ära süüa. Cambridge’i professorist majaperemees, kelle meelisajaviiteks polnud küll kokkamine, vaid sõpradega kammermuusika mängimine, tundis siiski siirast huvi, kuidas Thwee mõtleb kassi tappa ja serveerida. Thwee selgitas, et kodus võtsid nad tavaliselt kassi tagajalgadest kinni ja lõid loomakese pea hooga vastu puud või seina puruks. Ta oli siiras hämmingus, kui kuulis, et selline tegu Inglismaal võib isegi kriminaalkorras karistatavaks osutuda.
Nuudlid on selles kontekstis tegelikult mõnusalt turvaline toit.
Silvia Pärmann on ajakirja Diivan peatoimetaja.
