Teel Vézelay veinipiirkonna külje all asuvasse Saint-Père’i ei tea ma kotkaninaga hallipäisest vanahärrast palju muud, kui et kolme Michelini tähega pärjatud härra Meneau kuulsus kokana on kohati suisa skandaalne. Aastate eest ühest sätendavast tähest ilma jäämine (ja prantslastele on kulinaariavallas tärnimajandus kohati suurem kui elu) tekitas sellise furoori, et asi olevat lähenenud kodusõjale.

L’Espérance on selle mehe oma kätega täide viidud unistus tema lapsepõlvekodus.

Saint-Père on samasugune ühe peatänavaga küla, nagu neid jätkub teekonnal mööda Prantsusmaad iga natukese aja taha. Piirkonna au ja uhkus on hoopis selle lähedal künka otsas asuv UNESCO kaitse all olev keskaegne Vézelay, millest on sajandite vältel saanud hinnatud kultuuri-, kunsti- ja religioonikeskus. Legend, mille kohaselt asus just Vézelay kirikus Maarja Magdalena põrm, on keskajast saadik meelitanud siia tuhandeid palverändureid üle maailma.

See sobib hästi, sest ka L’Espérance tõmbab ligi omamoodi palverändureid. Neid, kes nuhutavad saabudes ninaga õhku, et aimata, mida suur Marc Meneau täna pakub, ning sulgevad veini neelates mõtlikult silmad, et manada ette kujutluspilt, milliselt kohalikult viinamäelt käesolev klaasitäis pärineb. Muuseas, isiklik viinamarjaistandus on kokahärra salauhkus. Bourgogne Vézelay nimelist dessertveini käivad oma veinikaardile jahtimas nii kõrgklassi restoranid kui veinikaupmehed.

Relais & Châteaux’unikaalsete hotellide ketti kuuluv L’Espérance sobib hästi klassikalisele nõudlikule maitsele. Ruumid on ekstsentrilisest Aafrika stiilis sviidist antiikse luksusapartemendini. Kõikjal jääb silma täiuseihalus, iga pisemgi detail on osa tervikust. Libistan käe laisalt üle luksusliku hermeliinvaiba, mis katab hotelli sohvabaari mugavat diivanit.

Elegants immitseb seinapragudest ning tungib pooridesse.

“Madame, monsieur, siin on teie tänane menüü,” vuristab kelmikalt põriseva aktsendiga Angelique ette toitude ja veinide nimed. Carotte Confite de Foie Gras et Cumin. Cuisson Lente, Huile Pimentée, Crepinette d’Agneau. Le Formage Selectionne du Moment. Framboises et Dragées Croquantes, Sorbet Basilic. Olen sellistes restoranides loobunud ise valimast. Usalda peakokka, nii on elamus palju mängulisem. Ka täna oleme Marc Meneau erikülalised, me ei telli menüüst. Peremees otsustab ise, mida pakkuda.

Siis algab tants õhtusöögi ümber. Kõigepealt tervitusamps. Siis eelroog hanemaksa ja noore porgandiga. Pearoana tuuakse otse ahjust lauda aeglaselt küpsenud tallekints. Kelner avab uhke fooliumpakendi ning jagab liha taldrikutele. Tõenäoliselt on see kõige perfektsem lihapala, mida ma iial söönud olen. Teate seda tunnet, kui liha on nii õrn, et sulab suus? Nüüd korrutage see kahega. Marc Meneau peab olema geenius. Suutäis on nii hõrk, et hakkad soovima, et see hetk kestaks igavesti. Ma söön väga aeglaselt ja naudin iga sekundit. Sõnu pole, rääkida pole vaja. See on jumalik! Järgneb hurmav juustuvalik.

Kõrvallaud ahhetab saabunud roogade üle.

Kokana, ei, kunstnikuna on Meneau käekiri tegelikult üsna selge. Tema kulinaarfilosoofia paigutab alati kokku midagi, mis kasvab maas, ja midagi, mis õhus. Näiteks ei serveeri ta kunagi korraga mitut juurvilja, vaid paaritab juurika pigem, ütleme, ubadega. Esmapilgul tundub selline lähenemine naljakana, kuid õhtusööki süvenedes taipad, et ka siin on iga detail viimseni läbi mõeldud. Stiilipuhtad toorainekombinatsioonid on sooritatud toidutehnilisel tipptasemel ning serveeritakse viisil, mis viib elegantse lohakuse uutesse kõrgustesse.

Härra Meneau tuleb hetkeks ise külaliste sekka. Uhke peakokk on köögis rassinud, reedab õhetus tema palgeil. Restoranis on umbes kümme laudkonda, kellel kätt suruda ja tervitusi vahetada. “Kas olete magustoiduks valmis?” küsib ta mult kelmikalt silma pilgutades.

“Magustoiduks on mul valitud midagi erilist, aga enne seda on veel üks üllatus. Ja võib olla on ka pärast üllatus!”

Üllatuseks on vaagnatäis tillukesi, suussulavaid, patuseid kooke, üks ahvatlevam kui teine. Sellest oleks magustoiduks rohkem kui küll, kuid tegemist on alles magustoidueelse magustoiduga. Päris magustoit ise koosneb karamelliseeritud vahvli- ja šokolaaditükkidest kroketile kuhjatud värsketest vaarikatest, mida katab basiilikusorbee ja toetab balsamico-hõnguline kaste. Ei tea, mida nad tegid või kuidas nad seda tegid, aga selle koosluse maitsed on nii täiuslikud, et hakkan oigama.

Krõbedale pisut mõrkjalt magusale karamellvahvlile sekundeerib puhta marjamaitsega vaarikas ning punkti paneb kergelt hapukas sorbee.

Kurgupõhjast vaikselt kostvaid joovastunud häälitsusi pole lihtsalt võimalik tagasi hoida. Ning just siis, kui sa mõtlesid, et enam ei suuda, toob Angelique lauale valiku käsitsi meisterdatud šokolaaditrühvleid ja iiriseid. See vist ongi nirvaana?

Külaliste kohal hõljuvat rahuloluaurat võib lausa käega katsuda. Ma olen nautinud iga millisajandikku sellest õhtusöögist, iga tillukest maitsenüanssi, iga žesti, iga tundepuhangut. Korraga avastan, et L’Espérance on mind hinge põhjani puudutanud, justkui pikk, õrn, sensuaalne silitus. Kui ei oleks pealtnägijaid, siis poetaksin sellel hetkel heldimuspisara. Ma arvan, et Marc Meneau teab seda.