Teekond palverännaku mäele
Tiibet on üks neist maadest, mille osas inimestel on tavaliselt tugev emotsioon. Osale seostub see millegi müstilise, kättesaamatu ja ääretult pühaga. Teiste meelest on see järjekordne vaene maa "kusagil kolkas". Kolmandad ei saa pilku ära Himaalaja mäestikuahelalt, jakkidelt, arhailistelt elamis-ja karjakasvatusviisidelt.
Mina olen Tiibetis käinud kaks korda. Esimene kord Lhasas ja selle ümbruses, teine kord Lääne-Tiibetis ja Kailashi mäe juures. Nende käikude vahe oli vaid aasta, kuid muudatused Lhasas olid hirmutavad. Esimesel korral veel püha ja kättesaamatu linn oli teiseks korraks muutunud Hiina kolooniaks, kus kerkisid uued odavad kortermajad, suured kaubanduskeskused, kus see traditsiooniline ja iidne Tiibet kaotas järk-järgult oma nägu. Teisel korral, kui olin läbi Lääne-Tiibeti Kailashi poole rühkimas, kohtasin mitut Lääne rändajat, kes olid juba mitmes-mitmes kord Tiibetis ja oma sõnul enam Lhasasse minna ei taha, sest see õhus tuntav rusutus ja õõv on muutnud selle püha linna millekski hoopis teiseks.
Tiibet ongi ühelt poolt iidne traditsiooniderikas meeletut tarkust ja teadmist omav maa, teisalt Hiina alatu ikke ja okupeerimise all kannatav väikeriik, kel pole võimalust oma kannatustest ja toimuvatest õudustest laiemat avalikkust teavitadagi. Minu reis Kailashile pidi olema õpetlik ja kirgastav. Oma hämminguks tuli mul tõdeda, et selle maa vaimsus ei suutnud ületada tohutut nukrust, kaastunnet ja võimetut viha selle suhtes, mis tiibetlaste vastu on toimumas. Kümnete ja kümnete teel kohatud kohalike lood Tiibeti anastamisest olid ahastamapanevad ning seda enam vajab kummardust selle rahva ürgne elujõud ja oskus ikkagi naeratada ja olla külalistega viisakas, naerusuine ja humoorikas.
Lääne-Tiibetis asuv Kailashi mägi on sajandite jooksul olnud üks pühamaid ja ihaldatumaid palverännakukohti maailmas. Lisaks hulgale legendidele ja juttudele, mis sellest mäest teada on, tõmbab paljusid ilmselt see, et ta asub eemal kõigest sellest, mida meie nimetame tsivilisatsiooniks. Lääne-Tiibeti sisemaale sõitmine on keeruline ülesanne ka paljurännanud ja mugavusi mitte taganõudvale inimesele. Sinna ei käi ei lennukid, bussid ega rongid. Ainuke võimalus on sokutada end kohalike traktorisarnaste hübriidsõidukite peale (meie mõistes on tegemist mingi traktori, mootorratta ja käru vahelise sõiduriistaga) või rentida džiip. Esimestega võtab kohalejõudmine Lhasast nii paar nädalat. Teisel juhul saab vähem kui nädalaga hakkama. Asi polegi niivõrd kilomeetrites - hoopiski selles, et teel tuleb läbida jõgesid, soid, ületada lugematul hulgal mägesid ja kõik ikka nii, et mingit teed ees ei ole - minna tuleb, kasutades vaistu, kohalike seletusi või giidi abi. Kohalikke võib aga paar päeva üldse mitte näha, seega tuleb loota pigem intuitsioonile, sest minu igati korras kompass näiteks läks omadega täiesti sassi selles mägede-kaoses...
Teekonna raskuste hulka võib lugeda ka seda, et niipea kui suuremad keskused (Shigatse, Saga, Lhatse) on läbitud, tuleb majutust otsida kohalike nomaadide külalismajades või nende puudumisel lausa nende jakinahksetes telkides. Kuna kohalike arvates on oluline kaitse põletava päikese, läbilõikava tuule ja külma eest keha enda mustusekiht, siis pesevad nomaadid end keskmiselt paar korda aastas. Minu silmadepööritamise peale lohutati, et see on juba palju parem kui varem - veel mõned aastad tagasi naljalt üle ühe korra aastas ükski endast lugupidav põlistiibetlane end vette ei kastnud. Lisaks pesemisvõimaluste puudumisele sai suhteliselt ruttu selgeks, et ka tualetteruumide ehitamine on Lääne-Tiibetis tundmatu teema. Vähemalt sain aga elava tõestuse sellest, et kui juukseid mitte pesta, siis alates nii umbes viiendast päevast hakkavad nad imelikul kombel ise puhtamaks muutuma. Ja mis seal salata - kodus Eestis igapäevased duši- ja vannirituaalid omandasid järsku hoopis teise tähenduse.
Vaatamata üldisele vaesusele ei ole mägedes nälga. Nii oli võimalik iga nomaadi-pere juures süüa ka korraliku suppi. Jakisuppi.
Jakisupi retsept: võta pool jakki, eemalda söödamatud osad ja pane potti. Lisa kartuleid ja riisi ja keeda, kuni kõik on pehme. Maitsesta soolaga.
Minu teekond Lhasast Kailashile kestis nii palju päevi, et vahepeal kaotasin ma igasuguse reaalsus- ja ajataju. Peamiselt ümbritsevad sel teekonnal inimest vaid ühtlased hallikad mäed koos lõputute lagendikega, mis esimesel silmapilgul tunduvad sarnased kui kaks tilka vett.
Lisaks oli minu rännaku ajal tegemist suurvete ajaga, nii et korduvalt olid teed läbimatud. Raskemate lõikude juures tuli oodata mõnd teist silmapiirile ilmuvat maasturit, et siis koos mõnd jõge või soist peaaegu et läbimatut vana jõesängi ületada.
Kailashi mäge peetakse nii eriliseks, et mitmetes pühades raamatutes ja jutustustes kutsutakse seda maailma nabaks ja maakera keskpunktiks. Kailashi mägi asub Tiibeti platool, ühes kõige ligipääsmatumatest kohtadest meie planeedil. Nüüd aga mõned faktid, mis teevad Kailashi erilisuse arusaadavaks ka neile, kes mõistavad vaid konkreetset ja käegakatsutavat.
Kailash on mägi, mis on peaaegu perfektselt püramiidikujuline, ja seda looduslikult, ilma inimkäe vahelesegamiseta. Eripära lisab seegi, et kõik püramiidi nurgad on täpselt suunatud nelja ilmakaarde ja ta asub kuue ümbritseva mäe südames, tekitades niimoodi kujutise lootosest.
Kailashist saavad alguse neli India suuremat jõge - igast küljest üks, nende hulgas ka kuulus ja püha Ganges. Kailash on mägi, mille otsa teadaolevalt ei ole keegi roninud - välja arvatud 11. sajandil elanud tiibeti budismi pühak Milarepa. Ka eri rahvustest ja eri taustade ning sidemetega elukutselised mägironijad pole võimudelt luba saanud - mägi on lausa karmi järelevalve all. Kuid tähtsamaks kui ametkondlikku keeldu peetakse hoopiski soovi mitte pahandada mäevaime. Dr Muldashev läheb oma raamatus "Kellest me põlvneme" lausa nii kaugele, et väidab, et mitmed mäe juures käinud on 1-1,5 aasta jooksul pärast seda tundmatusse haigusesse surnud. Seetõttu peetakse oluliseks enne palverännaku tegemist enda vaimset ettevalmistust ning teeleminekut ainult heade mõtetega.
Kailashist on loodud müüt kui paradiisist, hingede viimasest peatuspunktist, maailma spirituaalsest keskpunktist, jumalate kodust ja Sambalast. Kailash on palverännakukoht peamiselt budistidele, hindudele ja böni-religiooni austajaile. Vaatamata sellele on ta üks vähim külastatud pühapaiku, peamiselt halva ligipääsetavuse tõttu. Nimelt kõikidest nendest, kes on Kailashi jalamile jõudnud, suudavad palverännakutee - ehk siis ringi ümber mäe - läbi teha vaid väga vähesed. Pidage põhjuseks kõrgusehaigust, füüsiliselt paljunõudvat teekonda, energeetilist barjääri või siis midagi hoopis müstilisemat. Nii kohtasin minagi oma teel sadu tagasipöördujaid, kellele jäi kora - palverännakuringi tegemine kättesaamatuks.
Kailashi mägi on iseenesest suur must kivimass, mis kõrgub 6714 meetrini. Kuna Kailash asub väiksemate mägede vahel, pääseb ta oma täies hiilguses mõjule ja tema suursugusus on eriti hästi näha. Keskmiselt võtab kora aega kolm-neli päeva, peamiselt küll mitte teekonna pikkuse, vaid hõreda õhu ja erakordselt keeruliste ilmastikuolude tõttu. Nii õnnestus minul kolme päevaga osa saada tormist, rahest, lumesajust, vihmast, põletavast päikesest, läbilõikavast tuulest, mudalaviinist ja kivisajust, nii tarretavalt kõledast kui hingematvalt troopilisest niiskusest... Kui lisada keskmiselt 5000 m kõrgust (mis kõrgeimas punktis tipneb ligi 6000meetrise Drölma-la'ga), kohatised ääretult järsud, peagu 90 kraadini küündivad tõusud ja keeruline kivine maastik, on selge, et see kõik osutub harrastusronijale parajaks katsumuseks.
Kailashi ümber rännakut tehes tuleb arvestada sellega, et kõik eluks vajalik on mõistlik endal kaasas tassida. Kuna mina olin nn üksiküritaja, siis langes automaatselt ära võimalus endaga kaasas vedada telki [hindud, kes käivad palverännakul suguvõsade kaupa, lasevad porter'itel (pakikandjatel) ja jakkidel tavaliselt tassida kaasas magamistelke, köögitelki, abimeeste telke ja isegi wc-telki]. Telkimise asemel õnnestus mul ööbida kohalikes kloostrites, mida Kailashi ümber on kolm - Chuku, Dira-puk, Zutul-puk. Kuna kloostrid asuvad ligipääsmatutes kohtades, on loogiline, et nende varustatus mitmesuguste söögitarvetega on pehmelt öeldes kasin. Kuid nende külalislahkus ja siiras uudishimu ning soov oma teadmisi jagada kaalus üle ka selle, et õhtusöök koosnes vaid jakivõiteest. Jakivõitee on muuseas üks neist asjadest, mis võimaldab tiibetlastel ellu jääda ka kõige karmimates tingimustes, ning seda kasutatakse sageli ainukese toitainena pikematel retriidiperioodidel.
Jakivõitee retsept: jakivõi segada soola, jakipiima, vee, teelehtede ja kuuma veega. Juua kuumalt - sest nagu ka Lonely Planet kirjutab: on ainult üks asi, mis on hullem kui kuum jakivõitee, ja see on külm jakivõitee. Võimalik tarbida ainult ekstreemtingimustes - muidu on maitse talumatult jõle.
Nii suur füüsiline pingutus kui mitte eriti palav armastus jakivõitee vastu kutsus esile selle, et mul kadus viimanegi söögiisu. Mis muidugi iga päevaga aina rohkem ja rohkem kätte maksis - Drölma-la'd ületades oli kohati tõsiselt veremaitse suus. Ja vähemalt paaril korral ei suutnud ma meenutada, miks ma üldse selle teekonna ette olin võtnud. Minu porter leidis muidugi selle siiralt naljaka olevat, et kellelegi 5000 meetrit kõrgust võib üldse mingit raskust valmistada, ja vastas hooletu lõbususega minu pidevate küsimuste peale, kui palju veel on minna, et little bit not so far. Õige pea sai mulle selgeks, et sellel pole mitte mingit tähendust ja see võib vabalt tähendada veel näiteks kuute tundi võitlust kohalike maastiku- ja ilmastikuoludega või kohalejõudmist viie minuti jooksul.
Kloostrid Kailashi ümber on aga täiesti omaette väärtusega. Tundsin siirast kahetsust, et mul ei olnud aega pikemalt peatuda nendes imeilusates ja erakordsetes kohtades, kus väikesed mediteerimiskoopad olid täiesti erilise auraga (näiteks on Zutul-puki kloostris koobas, kus käis mediteerimas Milarepa - budistliku kultuuri üks tuntumaid õpetajaid, müstikuid ja poeete) ja kus võis lausa ennastunustavalt kuulata õhtuseid munkade mantraid või vaadata väikeste mungapoiste esimesi trummiõpinguid. Kuidas sõna otseses mõttes in-the-middle-of-nowhere'i on ehitatud nii suursugused kloostrid - sellele ongi ilmselt inimmõistusel raske vastust leida.
Kailashi-rännaku järgne peatuspunkt oli mitte vähem püha Manasarovari järv. Ma ei suuda edasi anda seda kirjeldamatut rõõmu, mis valdas mind hetkel, kui selgus, et järve lähistel on kuumaveeallikad, kus on võimalik endalt rännakumustus maha pesta. Manasarovari-äärne kuulus klooster Chiu võimaldas paariks päevaks aja maha võtta, nautida türkiissinist järve ja imestuse ning aukartusega jälgida päev läbi mediteerivaid hindusid ning hakata end ette valmistama tagasiminekuks Nepali, kus ma tol hetkel resideerusin. Tänasel päeval reisi kokku võttes võin julgelt kinnitada, et need olid mu elu kolm kõige raskemat ja samas ka erakordsemat nädalat. Kõiki emotsioone ja kõike toimunut ei saa ja ilmselt pole vajagi edasi anda. Kuid ma soovitan kõigil, kel Tiibet ja budistlik maailmavaade panevad südame põksuma, minna ja teha läbi mõnenädalane rännak sel erakordsel maal.
