„Tegelikult on kõik küla mehed matsid ja lollid."
Valmimas on viinamarjad ja granaatõunad, minu lemmikud - konkureerimas juba valminud arbuusidega. Kõigepealt räägin aga Inimestest ja muudest inimestest; neist kel ka kaela otsas justkui pea. Kaugeltki ei taha ma väita ühesuunaliselt, et kreeklased on eranditult toredad ja külalislahked inimesed. Toon ka vastupidiseid näiteid. Üritan anda väikest pilti külaühiskonnast, selle asukatest, seal elavatest välismaalastest ning muidu- ja siseturistidest.
Ateenas kohtab palju rohkem arrogantsi: mida kõrgemal ametikohal, seda enam. Niisamuti euroopastumistahet ja moehoovuste järgmist. Nagu kõikjal suurlinnades. Ateenlane on enemasti kibe ja kiire inimene, kes lõuna paiku kammib juuksed ära suundub trendikasse baari kergele einele ning veedab ülejäänud tunni seal frappe'd juues ja suitsu tehes. Suve teises pooles sõidavad nii noored kui vanad saartele - kui on kuhugi või kellegi juurde minna. Ja kui ka pole, renditakse mingi elamine.
Samose linna- ja külaelu ning inimeste koondpilt on kreeklastele päris iseloomulik, ütlen seda pärast 12 saare külastamist eri kuudel. Tõsi, Samost kui Kreeka idapiiri ei saa pidada just kõige traditsioonilisemaks Kreeka kantsiks. Inimene, kes tuleb Samoselt mandrile mõnda suurlinna, tuntakse kohe ära: ahaa, sa oled Samoselt. Dialekt, häälduse ja rõhkude erinevused. Hera lemmiksaart on siiski paljud autoriteedid ja reisikorüfeed nimetanud üheks sõbralikumaks paigaks Egeuses. Jaajaa.
Naised roolis Kreeka teedel
Mõned näited elust enesest. Eestis saabus eelmisel nädalal naisele külla sõbranna. Nad sõitsid teisel päeval maha üksjagu kilomeetreid, bensiini ootamatult (nagu lumi saabub Tallinna!) kolmandaks päevaks ei jätkunud - kui juurde ei vala, siis vahest nii juhtub.... Rannast tagasiteel, mingil kruusasel ja äkilise kurviga tõusul jäi auto lihtsalt seisma. Kuna kalle oli tugevasti tahapoole, siis küllap oli viimane tilk benssu paagi teise otsa vajunud.
Mina võtsin pooleteistaastase tite kaenlasse (sest tal oli uneaaeg), ronisin suure tee peale ja hakkasin kätt tõstma - koju 5-6 km. Viis rendifirma siltidega masinat kimas mööda (turistid), 30ndates Kreeka paar pidas kinni. Tegelikult saime vastastikku kasulikud olla, nad viskasid mind treppi, andsid lapsele juua, mina rääkisin neile Ormosest, lõunaranniku paikadest, parematest söögi- ja ujumiskohtadest ning mainisin muidugi et süüa võiks õhtul meie kodukõrtsis Maria juures. Nemad ise olid mandrilt Halkist ja vist esimest korda Samosel.
Naispere kõrval peatus mägiteel aga pärast üht turistiautot kreeklastest vanem paar ATVga ning pakkus abi. Nood sõitsidki lähimasse bensiinijaama ja tõid mingi anumaga 3 liitrit, raha ei soovinud. See kogus kütust ei osutunud siiski piisavaks... Hääled võttis sisse, aga mäest üles ei nühkinud. Nii hakkasid kaks naist, kaks tüdrukut ja koer mööda teed tulema. Mina olin samal ajal juba kodus ja läksin naabrite poole, kust perepoeg Theologos poole söögi pealt kargas püsti, hüppas oma dziipi ja kärutas soovitud suunas. Polnud küsimustki.
Naised-lapsed said koju, auto jäi siiski esialgu mäeveerule. Kastsin aias lilli, kui toosama Theologos tuli tund hiljem aia taha küsima, et äkki peaks minema nüüd bensukanistriga seda autot üles hiivama. Nii me siis läksimegi. Tal oli küll vaid neljaliitrine kanku, aga ütles et võime kasvõi kolm korda sõita. Oli reedeõhtu. Ja nii juhtuski, et ilmselt lasi Kreeka mees endale esimest korda ajaloos naistel kõrtsis joogi välja teha (mind ööklubis polnud - liiga higine, jube muusika, rääkida ei saa). Kui muidu üritab abikaasa või mõni muu naisterahvas klubis või baaris enda eest maksta, soovitatakse tal kõigepealt endale munad kasvatada. Need kreeka mehed. Aarialasi on igasuguseid
Meie majas elasid varem sakslased, õigemini sakslasest mees ja türklasest naine, keskealised. Nad kolisid välja kuu aega (sic!) enne meie tulekut. Kui me olime sisse kolinud, siis pärast seda veel kuu-poolteist käisid nad vahelduva eduga kolm-neli korda nädalas siit midagi ära viimas, kuni kapinuppude ja pistikuteni. Kõigepealt muidugi omad voolikud, aiatoolid, -lauad ja siis kaevas naine kaasa ka kõikvõimalikud ilutaimed. Ma katlustan, et kõige kaduva teed läks ka osa majaomaniku kraami, sest ega meie teadnud, kelle oma mis on. Selline näide siis teiseltpoolt.
Samas elab siin väga sümpaatne 60ndates paar Hollandist. Vaikne, üliviisakas, nad isegi (ilmselt empaatiasoovist) külastavad pea kõiki nelja-viite peatänava arvestatavat söögimaja. Maria oma siiski kõige enam, sest viimane teab juba hollandlasi kaugelt nähes, mida lauale kanda enne kui inimesed jõuavad maha istuda. Lõuna-hollandlane Aaldert, karatemeister ja zenimees, kellega väga palju suhtleme, kinkis meile pulma-aastapäeva puhul merereisi Fournile. Õpetas mulle korduvalt hingamis-ja seljaharjutusi, asju, mida ta muidu teeb raha eest. Samas teeb kohati rõvedaid aga eluterveid nalju, nii et ta pole mingi silmaklappidega omi mees. Käskis ainult naeratada iga päev.
Minu kamraad Austria-Georg istub päevast päeva ühes kõrtsis ja mediteerib punase veiniga. Räägib vähe, aga kui ütleb, ütleb enamasti hästi. Ta on põhimõtteliselt küla kõige tuntum inimene, pensionil elektrikku teavad kõik, lapsed karjuvad kaugelt: „Yiassu Dzoodz!". Maria peab vahest kõrtsist kuhugi lähimasse linna sõitma asju ajama ja Manolis on merel, siis teenindab austerlane Georg kohalikke kreeklasi... Mõnikord vaid, pärast 14. klaasi veini tõdeb ta: „Tegelikult on kõik küla mehed matsid ja lollid." Aga kui meie vanemal tütrel oli sünnipäev, tõi ta seks puhuks poest suure kotitäie söögikraami, ja sugugi mitte niiväga magusat.
Ohh, ka kreeklasi on igasuguseid. Külas on selged piirjooned niisamuti kihistumises, seda on näha sellest, kes kellega käib, istub, kes millega sõidab jne. Küla pealtnäha kõige viisakam ja klanitud mees võib osutuda kõige suuremaks perverdiks, naistenoolijaks. Unustades, et tal võis küll meremehena 1954. aastal Mogadishu sadamas kõva lööki olla, püüab ta nüüd 77selt laua all 40-aastase rootsi naise põlve mudida, seda hoolimata korduvale tõrjumisele. Kõige habetunum, tasasem, ilmetum ja pealtnäha kurjema pilguga 50-aastane mees aga osutub võibolla kõige südamlikumaks, ausamaks ja lahkemaks. Tema süles istub ka meie Doris rahulikult kasvõi poolt tundi. Mida ei saa öelda emme ja issi süle kohta.
Ajad on palju muutunud. Kas oleksite ette kujutanud veel 10-15 aastat tagasi, et kõrtsis istuvad ka kreeka naised. Needsamad mustades pikkades kleitides prouad. Ning joovad kohvi,ouzot, veini võrdselt meestega. Palju neid just pole, aga paar laudkonda meie külas ikka. O tempora o mores. Ka ei vasta vähemalt meie mail tõele müüt kohatisest kreeka naiste kõrkusest või tõrjuvast hoiakust välismaalaste, eriti naiste suhtes. Ka nooremad naised on siin lahked ja kenad, eeskätt konkurentsitult väikelaste suhtes.
Kreeklaste abivalmiduse tumedam pool on mõistagi kõige suhtelisus, nagu lõunamaades teadagi. Homme tähendab „millalgi tulevikus", isegi eile ei pruugi olla eile. Mõnelt kohalikult teenet paludes saad sa nii siira kinnituse abi või mingi asja saabumise kohta, et jääd kohe rahuliku südamega magama. Kaks nädalat hiljem saad aru, et see oli mõeldud kas sinu südame rahustuseks või lihtsalt niisama. Samas toob seesama inimene ühel suvalisel hommikul sulle ukse taha üldsegi mitte palutud konditsioneeri või teleka, lisades justkui vabandavalt: mõtlesin, et äkki teil läheb tarvis.
Kreeklaste väljend: ma kuulan maad ja ütlen sulle homme kõlab õnneks vähem õudsalt kui rootslaste kurikuulus „soon as possible" (nnipea kui võimalik). Sest viimasel juhul ei pruugi võimalik hetk kunagi saabuda.
Vägivald, mis ei aja nutma
„Vägivald, see on imekaunis" (Brian DePalma)
Olen lõpetanud alati pizzeria Mike'i mõne looga. Ta rääkis: kõrvalkülas Kamposes, kus on palju baare, istus ühes neist tema britist sõbranna Amber ja puhus ühe kohaliku mehega juttu. Niisama. Ootamatult astus üle baari läve ähmases eas kreeka naine ja ilme sissejuhatuseta virutas mehele rusikaga keset nägu. Mike ütles, et ka tema 750 m2 mootorratas ei liigu kohalt nii kiiresti kui Amber seda tegi.
Meie Ormose ainsa poe kõrrval elav John (britt ostis kevadel korteri) kuulis ja nägi hommikul pealt stseeni, kuidas ema ja poeg aastates 50 ja 25 hommikul algul vaidlesid, aina tulisemalt kuni vaid karjusid. Viimaks viskas ema lahkuvale pojale aknast koos klaaasidega järele tooli. Kassikari kiljatas.
Siis elas meil siin Kleopatra pansionis kuu aega 60ndates paar Thessalonikist, loomeinimesed. Mees rääkis veel meiega hästi aeglaselt kreeka keelt, et me paremini õpiksime. Ühel päeval näitas ta Maria juures tavernis meile oma lõhkist kõrva ja selgitas: mu naisel peab õlu olema ees täpselt siis kui vaja ja nõutud. Tema sai vastu kõrva tühja kannuga. Ning lisas, kui sa näed siit tänava otsast, et me oleme siiapoole tulemas, jookse kohe külmakapi suunas, võta kann ja tegutse. Need kreeka naised.
