Tinderi tiigrimees ja elevandi­ratsanik

Tais mõeldakse aina enam suur­imetajate õigustele, kirjutab Mai Loog.

Möödunud neljapäeval suri Tokyo loomaaias 69aastane elevant Hanako. Kaheaastane Tai elevanditüdruk kingiti Jaapanile 1949. aastal. Ta elas kogu oma elu üksinda betoonist puuris. Detsembris tõusis Tai sotsiaalmeedias kära, nõuti vanamemm Hanako üksinduse lõpetamist, tema paigutamist kuskile mujale, kus on ka teisi elevante.

Sotsiaalmeedia on toonud loomad meie sekka, andnud neile hääle, tunded ning näo.

Facebooki kiisude ja kutsude nunnuvoo kõrval on igaüks näinud koprabeebit mamma kõhu peal, rebaseid batuudil hüppamas, valget kakaduud ümmarguse puuri lõhkumist vihaselt heaks kiitmas. Gorillat, kes enne džunglisse minekut jätab hüvasti oma hallipäise hoidjannaga; matroonelevandi juhitud spontaanset elevantide leinarongkäiku surnud loomateadlase maja juurde.

Vaid multifilmides inimeste moodi käituvad loomad libisevad Facebooki klippide kaudu meie sekka. Nad ei olegi enam tundetud objektsed loom-loomad paralleelühiskonnast, vaid loomad nagu meie, subjektsed inimloomad, indiviidid meie seas. Nad väärivad rohkem austust ja hoidmist.