Enamasti aitabki ja kuigi tunned end magamata öö järel nagu siil udus, paitavad sind juba sinitaevas, päike ja seninägematud lilled ning puud. Turismifirmad on enamasti arvestanud su seisundiga, linnas tehakse vaid põgus ringsõit ja viiakse kohe hotelli.

Seekord läks kõik teisiti. Lõbusõidulaevale Jangtse jõel oli võimalik asuda alles õhtul, nii tuli päev linnas mööda saata. Ilm oli küll mõneti soojem kui meil, kuid veelgi sombusem ja tibutas vihma. Olime ühes maailma suurimas linnas, millest Eestis palju keegi pole kuulnudki – Chonqgingis, lähiümbrusega 30–40 miljonit elanikku. Midagi sellist oleks meil, kui Munamäest Rõugeni kõik mäed ja orud täis ehitada tornmaju, nende vahele panna kihutama monorelss-rongid ja väänlema mitmekorruselised autoteed. Ja kui kõik see oleks udusombus.