Hiljuti kihutas mu liikuva auto lahtise akna kõrvale mootorrattur, kes palus, et ma talle limonaadi ostaksin, ise samal ajal ringteel manööverdades. Veerand tundi hiljem pidas mind kinni liikluspolitsei, kes lootusrikkalt mu rahakoti poole piilus ning vihjas, et äkki otsin talle lubade asemel hoopis dollareid. Mõlemad rahaküsimised oleks olnud olemata, kui ma poleks valge. Politseinik oleks küll raha küsinud ka ugan­dalaselt, aga mitte dollareid. Selliseid olukordi tuleb ette praktiliselt iga päev ja see muutub üpris tüütuks.

Siiski leian, et Ugandas elavad välismaalased suhtuvad raha küsivatesse ugandalastesse liigse paranoilisusega.

Paar aastat tagasi kurtis mulle Hollandi sõbranna, et tema endise elukaaslase õde püüdis teda ära kasutada ning küsis kooli õppemaksuks raha. Jagasin ta pettumust.

Nüüd paar aastat hiljem näen juhtunut uues valguses. Tüdruk küsis temalt abi, kuna nad olid head tuttavad, ehk lausa sõbrad, ning hollandlanna oli majanduslikult paremas seisus. Ugandalaste sage rahaküsimine pole mingi õel välismaalaste vastane vandenõu, vaid täitsa tavaline osa ugandalaste argipäevast.

Kõik on kõigile võlgu ja keegi ei tea, kui palju. Aga see polegi oluline, sest vaid harva antakse raha laenuks usus see tagasi saada.

Kui ugandalased korraldavad pulma, siis nad saadavad kogu oma telefoni kontaktide nimekirjale üleskutse oma panus saata. Kui lapse kooli õppemaksust jääb raha puudu, küsitakse abi sugulastelt või sõpradelt, aga ka jõukamatelt juhututtavatelt. Küsida võib ka raha bussipileti jaoks või lõunasöögiks. Pidev laenamine on osa Uganda sotsiaalsest elust. Kõik on kõigile võlgu ja keegi ei tea, kui palju. Aga see polegi oluline, sest vaid harva antakse raha laenuks usus see tagasi saada.

Ehkki laenusid tagasi ei küsita, siis heateole püütakse siiski heaga vastata. Eelmistel jõuludel kinkis minu elukaaslase töökoha parkla valvur meie pojale jõuluroaks suure elusa kuke. Selline kukk maksab turul umbes kolmandiku valvuri kuupalgast.

Kord pidin ebaaususe tõttu vallandama töötaja. Vallandamise pabereid allkirjastades rääkis ta mulle oma plaanidest lähiajal Euroopasse minna ning et kogub selleks annetusi. Ta pakkus, et ehk sooviksin minagi teda toetada. Ei olnud isu.

Rahast rääkimine pole ebamugav, see pole tabu. Ka suhteliselt heal järjel olevad ugandalased ei pea häbiasjaks sõbralt või kolleegilt kütuse­raha laenata. Ka ära öelda on ugandalastel lihtne. Kui raha on, siis aidatakse, kui ei ole, siis pole midagi parata.

Üks tuttav naine jutustas uhkelt, kuidas tal õnnestus oma muidu raha laristav ja vastutustundetu peig abielludes asjalikuks abikaasaks kasvatada. Ta innustas meest raha laenama ja maad ostma. Igal palgapäeval tuli palk võlgade katteks maksta ning pillamiseks polnud enam vahendeid. Laenust laenuni elamine pole märk majanduslikust ebastabiilsusest.

Sõltuvalt inimeste jõukusest ringlevad sõprade ja pereliikmete vahel „laenudena“ summad alates paarist eurost tuhandete eurodeni. Need liiguvad mitteformaalselt käest kätte, kuid julgen väita, et isegi enam mobiilimaksetena. Ühelt telefoninumbrilt teisele saab Ugandas saata raha hetkega. Kolme euro saatmise ja välja võtmise eest tuleb tasudeks maksta 20%, kolmekümne euro pealt 2%. Raha muudkui ringleb ja telekomifirmad rikastuvad.

Vähesed ugandalased koguvad kontole raha. Kogutakse maatükke, autosid ja maju. Rahasse suhtutakse kui hädapärasesse vahendisse, mida mõnikord on rohkem, teinekord vähem. Seega pole probleemiks seda ka teistega jagada või vajadusel juurde laenata.