Uudiseid Nepaalist
Nepalis olles võib hommikused lehed sama hästi ka
lugemata jätta, sest põhilised uudisteemad on ikka ja jälle
samad ja korduvad päevast päeva minimaalselt varieerudes.
Esiteks muidugi poliitika. Pärast kuninga kukutamist läinud aastal
on Nepali ametlikuks riigikorraks sotsiaalne demokraatia, mis tähendab
seda, et parlamendis on kaheksa parteid ja keegi ei saa aru kuninga
funktsioonist. Kaheksa parteiga konsensuse leidmine on teadagi suhteliselt
võimatu, seega probleeme, millest igapäevaselt kirjutada, on
kuhjaga. Vürtsi lisab seegi, et üks võimuparteidest on
maoistide partei, kel näib iga asja kohta olevat oma ja teistega
mitteühtiv arvamus. Poliitikast tüdinenud eestlastele võib
lohutuseks ütelda, et viimane suurem sõnasõda, mida lehtedes
kajastati, oli parlamendi seadusemuudatus oma tasude tõstmise osas...
Kõigele lisaks sõitis võimult tõrjutud, kuid siiski
reaalselt eksisteeriv kuningas nn lõunaosariikidesse ehk Terai regiooni
ja tema sealsete esinemiste järgi arvatakse, et ta soovib peagi troonile
naasta... Nii et on, millest kirjutada. Jätkuvalt.
Teine osa
uudistest keskendub suurematele õnnetustele. 5 surmasaanut, 20
vigastatut; 19 vigastatut, 1 surmasaanu, jne – sellised uudisnupud on
Nepalis igapäevased. Peamiselt on tegemist liiklusõnnetustega.
Arvesse võttes nepallaste sõiduoskusi, liikluskultuuri,
transpordivahendite kvaliteeti ja kvantiteeti ning Nepali kitsaid,
käänulisi, kuristike ja jõesängidega ääristatud
teid on minu arvates üldse ime, et niigi paljud reisijad edukalt sihtkohta
jõuavad. Praegusel vihmaperioodil on õnnetustes oma osa ka
üleujutustel ja maalihetel. Aeg-ajalt “värskendavad”
hukkunute uudiseid teated Everesti vallutajate õnnetutest
lõppudest. Reeglina on sel puhul tegemist välismaalastega, kuna
tundub, et kohalikud serpad suudavad lumetormid ja muud ilmastikuviperused ilma
suurema kahjuta üle elada.
Kolmas osa uudistest on
igapäevaelu kõige rohkem mõjutav ja seega ka kõige
tüütum. Nimelt streigid. Nepalis ei möödu naljalt
päevagi nii, et mitte üheski riigi osas mõnda streiki ei
oleks.
Masendav on see, et nepallaste arvates on streigi
põhiolemus liikluse seiskamine ja mittemidagitegemine – protestid
ja demonstratsioonid on suhteliselt harv nähtus. Veelgi hullem on aga
tõsiasi, et reeglina ei teata üldse, kes või miks streigib,
kuid alati ollakse varmad streikijatega ühinema. Mul on kuri kahtlus, et
kuna Nepalis napib meelelahutusvõimalusi (teatreid pole, kinosid
võib terve Nepali peale ühe käe sõrmedel üles
lugeda, kohalikele mõeldud klubisid/pubisid on ääretult
vähe, internet on kallis ja suhteliselt kättesaamatu, televisioonis
on saated teatud kellaaegadel, lisaks on sageli elekter ära, raamatuid
pole kombeks lugeda jne), on streigid üks osa kohalikust meelelahutusest.
Vaid üks näide. Alles hiljuti kuulutas streigi välja
arusaamatutel, kui mitte ütelda olematutel põhjustel TTEA
(Tribhuvan Transport Enterpreneurs Association). Nendega ühines kohe
rõõmsalt NTDU (Nepal Taxi Drivers Union). Sisuliselt
tähendas see seda, et liiklus Kathmandu orus oli täielikult katkenud
– ei sõitnud ei ühiskondlik ega eratransport. Samal ajal ei
toimunud õppetööd ka koolides ja ülikoolides, sest
streikis TUTA (Tribhuvan University Teachers Assocation), kuna kusagil oli
üks õpetaja õnnetult surma saanud. Kohalikud aga arvasid, et
streigitakse parlamendisaadikute tasusid puudutava seaduse osas, ja
entusiastlikult jätsid oma tööd ja tegemise
d samuti neljaks päevaks sinnapaika.
Ega ilmaasjata öelda,
et nepallasega äri ajada on keeruline. Üks päev on tal mingi
streik, teine päev on teda tabanud mõni loodusõnnetus.
Kolmandal päeval peab ta minema kellegi matusele ja neljandal kellegi
pulma. Viiendal päeval on mõni usupüha, kuuendal on ametlikult
vaba päev, nii et tööle saab ta asuda seitsmendal päeval...
Elu missugune.