Hamada hõimust kuulen esimest korda ühel eksirännakul põiki läbi Siinai. Kohtan kõrbes vana beduiini ja üritan oma vigase araabia keele abil välja õngitseda, kumb ta on, kas mzeina või alegat, sest jutuajamine leiab aset nende territooriumil. Vanamees raputab pead, ei kumbki. Ta olevat hamada. Ma pole neist oma enam kui kümne Siinail veedetud aasta jooksul veel midagi kuulnud. Kui asja hiljem oma mzeina sõpradelt uurima hakkan, tuleb välja, et hamadad elavad sealsamas Serabiti mäe kõrvalorus. Ja et nad tegelevad seniajani türkiisiga.