Vägev pilafituur Usbekimaal
“Tere, kust kandi mehi oled? Mina olen Diana. Mu hind on 100 dollarit öö,” sosistab korpulentsusele kalduv usbekitar nõudlikul toonil mu kõrva.
Ta parem käsi hoiab sigaretti, vasak pigistab mu mune. See juhtub Taškendis, vahest mõnisada meetrit kõikvõimsa presidendi Karimovi toretsevast paleest eemal, ööklubis Diplomaat. Ainsas, mis argipäeval hiliselgi öötunnil külalisi ootab.
“Kallis Diana,” mökitan talle vastuseks. “Sa oled tubli, kuid mulle tundub (tähendab, olen kindel), et täna me ei skoori. Olen abielus mees, laste isa – saad ju aru.” Ostan talle leevenduseks riigi kalleima õlle ja lahkun ööklubist, mis tegelikult formaadilt on siiski täitsa toimekas litsimaja.
Jah, krt, mitte paksu Diana ja ta söakate ametiõdede pärast ei tulnud ma Usbekki. Tahaks mõõdukalt vaadata neid vanu maju ja rajatisi, võlve ja torne.
Oleks lihtsalt niisama, hingaks vabalt ning jooks’n’sööks.
Sööks näiteks pilaffi (lepime kokku, et pilaffi ja mitte plovi, kuigi vahet ju pole). Jah, päris pilaffi, mis erineb Eesti sööklais pakutavast samanimelisest punakat karva riisipudrust nagu kodusiga erineb kukulinnust.
Muide taksojuht, kes meid lennujaamas esimesena tervitas, see vääritu tõbras, kel polnud häbi nuiata pisikese sõidu eest (nagu hiljem selgus) kümnekordset hinda, ütles, et pilaffi söönud mehel peaks seisma nagu tala. Vahi-vahi!
Kuulus reisiraamat ütleb, et Taškendis otsi pilaffi asutusest, mida kutsutakse labaselt plovikeskuseks. See on säärane poole Kalevi spordihalli mõõtu saal, kus palju kilekattega laudu ja istekohti mitmesajale pilafisõbrale.
Asub see asutus linna teletorni jalamil. Teletorn, olgu mainitud, on 375 meetrit kõrge. Kui kõht rasvasest riisitoidust kummis (nii paraku juhtub), saab tornist mõõduka raha eest kaeda, mis värvi on selle pealt 2 miljoni elanikuga linnamüraka majade katused.
Usbekid räägivad pilafist vist sama palju, kui eestlased räägivad tänavu lumest. Tähendab, nad räägivad sellest imelisest toidust kogu aeg. Igal piirkonnal, rajoonil, linnal, külal, perel on teistest mõnevõrra erinev retsept ja valmistusviis. Igal mehel oma jutt. Ükski kõneleja ei häbene omakandi pilaffi riigi parimaks kiitmast.
Niisiis Taškendi pilaff – lambarasv, -liha, kollane porgand, sibul, kiš-miš (selline pisike rosin), kikerhernes, keelelõigud, praetud lamba tagumikurasva (just nimelt) tükikesed ja ... mahedamat sorti maitseained. Kõrval tomati-sibulasalat, leib (kohalik hele) ning roheline tee.
Armsad sõbrad Taškendist, see pilaff ei tee teile au. Maitsetu ja kuiv kuidagi, ning kuritegelikult jahe. Lambalihaga ei tohiks nii ringi käia. Õigustuseks sobib ehk teadmine, et meie seltskond jõudis keskusse liiga hilja.
Tegelikult pole see ilmselgelt suurushullust põdev pilafipalee parim koht siin linnas. Näiteks järgmisel päeval viib kuulsa Usbeki lauljatari mänedžerist abikaasa meid sööma pealtnäha tagasihoidlikku einelasse, mis asub otse autoremonditöökoja kõrval, ja seal on kuulsal pilafil hoopis mõistlikum hind ja palju lopsakam mekk.
Vana tõde – ärge uskuge pimesi kallihinnalisi reisiraamatuid (Usbeki puhul, tuleb märkida, olid kahtlasevõitu peaaegu kõik soovitatud söögikohad), vaid jälgige kohalike inimeste liikumist.
Küsige neilt. Usbeki inimesed on märksa lahkemad kui keskmine tallinlane, tartlastest rääkimata. Ligemale 30 miljonit usbekimaalast näikse uskuvat, et kuldhambaid täis suu on täitsa nitševoo, (ilmtingimata) valge Daewoo Matiz (Usbekis kokku pandud pisiauto, mis silma järgi hinnates moodustab umbes 70% tänaval liiklevast masinapargist) on priima masin ning riigikord, kus president paarkümmend aastat sisulisel ainuisiklikult maad (ja neid) valitseb, on õige tore.
“Vähemalt ei ole meil sõda,” rahustavad lihtsad usbekid end ajal, mil telekas on lõhkemiseni täis araabia maadest tulevaid rahutuid uudiseid.
Eks esialgu, kui pole veel lähemalt tuttav, kuulebki iga usbeki suust tublisti praalimist riigi ja presidendi teemal. Ent kolmas lause (teine räägib ju pilafist ja selle imelisest omadusest) on üldjuhul avameelne: “Usbekistanis, vend, on kõik pakazuhha. Peatänavad ja keskväljakud on kenad ja klanitud, kuid astud sammu kõrvale ja sa murrad auklikul teel oma jalad,” ütleb taksojuht, kes nelikümmend aastat tagasi teenis aega Ventspilsis. Tema on oma väljendites tagasihoidlikum. Mõni ta ametivendadest tulistab märksa meeleheitlikumaid mõtteid. Kui keskmine palk on 100–120 dollarit kuus, nagu nad väidavad, ega siis pole tahtmist keskväljakul presidenti kiita.
Ühe lakutud tennisekompleksi juures küsin: “Teil president armastab vist väga tennist?”
“Sitta ta armastab!” vastab taksist, kel käele on tätoveeritud Buhhaara siluett. Aga imelisest Buhhaarast räägime hiljem.
Usbekimaa kõige kehvem pilaff on pealinnast tuhatkond kilomeetrit eemal Hiivas. Jah, head sõbrad – klaassilmaga Azamaz, masinist Ibragim, taksojuht Žurab ja teisedki, kes te meie ühise kurnava rongisõidu aegu vaevu uskusite, et mina siiski ei ole puhkusel viibiv (ja seetõttu rängas ülekaalus) kuulus Hispaania jalgpallur Raul –, ma oleks pidanud te sõna kuulama.
Hiivas, tõepoolest, on raske leida mõnusat söögikohta. Pilaff on siin tõesti kehva. Miskit kahtlast lehkab siinses toidus. Iidse kindluslinna väärikad müürid, kas ei pane teid nutma teadmine, et teie vahel asuvas puhvetis pakutakse säärast õnnetut sõnnikut? Või turistile võib?
Siiski, vana väsinud vaateratta juures leidub paviljon, kus pakutav lambašašlõkk on eeskujulik, salat suurepärane ja viin korralik.
Hiivast Buhhaarasse, nii oli plaanitud kulgema me retk, ei lähe tänase seisuga normaalset teed. Vähemasti pool teekonnast on puhas muda.
Kannatamist on tublisti. Auto, tubli Daewoo, ähvardab puruneda. Aga nooruke Zafar, kes teenib meie veo eest 75 dollarit, tuleb toime.
Usbekimaa lugupeetud president on otsustanud, et iidne Buhhaara, seesama, mis kujutatud kurja taksojuhi käel, ei näe piisavalt hea välja. Sestap on vanalinna hõivanud tuhanded ehitajad, kes kõike vana ja kulunut kibekiiresti ilusamaks ehitavad. Vana müüri peale uus, vana ukse asemele värskem. Kõik see asiaatlik suur maalritöö tundub veider.
Siinkohal tahaks rääkida Buhhaara pilafist. Aga varugem kannatust, kõigepealt kiidan sauna.
Selles linnas on tõesti täitsa töötav keskaegne saun, mis esialgu tundub kui kõige haledam petukas, kust tahaks kohe minema joosta. Kuid kaks tundi hiljem väljuvad saunamajast rahulolust õhetavad ja mõnust nurruvad valged paksmaod (s.t mina ja mu sõbrad). Noor saunamees väänas kuradima hästi.
Pärast meid, rõhutamaks kohalike inimeste eriliselt hella suhet ajaloolise pärandiga, laekusid sauna mõned vaevu jalul seisvad jõulised onud, ühes nendega ka litsid.
Buhhaara (ja mu isikliku arvamuse kohaselt kogu riigi) parimat pilaffi saab linna servas asuvast autotöökoja sööklat meenutavast söögikohast Magistraal. Sonides ja karvmütsides sajad mehed, jah, üksnes mehed, mugisid rasvast riisirooga, mis sisult klassikaline ja maitselt suurepärane (lisandiks peal mõned vutimunad). Kuigi tööpäev on noor, on paljudel laual viin. Miks mitte võtta, viin ju odav. Tõesti, kohalik viin ja kohalik suits on Usbekimaal odav – nii 1–2 eurot (15–30 krooni) pudel ja pool eurot (7–8 krooni) pakk. See detail on ühtlasi kinnituseks, et ega ses riigis religioon just liiga suurt tähtsust ei oma.
Reis poleks täisväärtuslik, kui proovimata oleks jäänud Samarkandi pilaff. See pole sugugi halb, aga ei jäta pooltki sellest elamusest, mida jätab sealne rikkalik turg. Seal muide kohtame ainsat inimest, kes tahab rääkida Eesti-Vene suhete ning pronksmehe teemal. Tubliks asjatundjaks on üks noateritaja, kel tarkused on ammutatud ilmselgelt Vene uudiskanalitest. Sellisega pikalt ei vaidle.
On üpris suur tõenäosus, et kui oled paari nädala jooksul proovinud aimu saada Usbekimaa eri piirkondades valmistatud pilafi eripärast, siis reisi lõpuks ei taha sa seda suurepärast toitu nähagi. Lõhngi hakkab vastu.
Kuid õigluse huvides tuleb märkida, et, nagu too esimene taksojuht lubas, tala kerkib. Hästi kerkib. Kodus, jumal tänatud.
 |
