Vahetan hea laululinnu maasturi vastu!*
Pühapäeva hommikul kell seitse peatub Suriname pealinna Paramaribo peaväljaku ääres must maastur. Testosteroonist nõretavast tumedate klaasidega masinast astub välja macho’liku olekuga kuldses keskeas meesterahvas. Ta kõnnib kiirustamata ümber auto kõrvalistuja ukseni ning avab selle. Mees kummardub autosse vaatama ja ütleb kellelegi hella häälega: “Okas kurku, Täheke, täna on meie võidupäev!”
Kohe saabudes jäi mulle silma, et Suriname meestel on mingi väga eriline suhe pisikeste puurilindudega. Enamik endast lugupidavaid mehi omab ühte või mitut puurilindu. Lindude eest hoolitsevad nad kui oma laste eest. Tegelikult vist veel paremini, kuna kuulu järgi tegelevad laste kasvatamisega enamasti naised.
Linde viiakse jalutuskäikudele, neid võetakse väljasõitudele kaasa ja eksponeeritakse igal võimalusel kui hinnalisi aksessuaare. Pole haruldane vaatepilt, kui roolis oleva isa kõrvalistmel laiutab linnupuur, samal ajal kui ema koos kolme lapsega on tahaistmele pressitud; või kui poe ette õllejoomisele kogunenud sõprade seltskond viskab auto ja naiste juttude vahele õrnu pilke oma linnukeste poole; või kui bensiinijaama siseneb rutakal sammul ülikonnas ametnik, kes soovib osta pudeli vett, kuna liiklusummikus seistes olla linnukese jooginõu tühjaks saanud.
Linnud ise on varblasest väiksemad, musta või pruuni värvi ning enamasti ei tee piuksugi.
Väljakule on kogunenud kümneid autosid ning mootorrattaid. Ringikujuliselt paigutatud sadakond posti täituvad kiiresti linnupuuridega. Meie macho-mees tõstab oma linnupuuri autokatusele ning paneb kuldses raamis päikseprillid ette. Ta vaatab hindava pilguga kiiresti kasvavat rahvahulka. Pealtvaatajateks on enamasti mehed ja nende vahel ka mõned unise näoga turistid. Mees noogutab tervituseks poliitikule, kellega ta mõni päev tagasi hea diili oli sõlminud. Tegelikult oleks vaja diili veidi edasi arendada, aga praegu pole selleks õige koht. Hetkel on oluline vaid Täheke ja tema võistlus. Kui kõik läheb plaanipäraselt ja linnuke pääseb lõppvooru, on diilist saadav kasum tühine Tähekese väärtuse kasvuga võrreldes.
Üllatus-üllatus, kuid nende pisikeste sirtsukeste hinnad kõiguvad paarisajast eurost kümnete tuhandeteni. Kui mõelda, et Suriname keskmine kuusissetulek on kahesaja euro ringis, siis kohalike jaoks on see absurdselt suur rahasumma.
Linnu hinna määrab tema lauluoskus ja esinemisjulgus. Laululinde võib võrrelda võidusõiduhobustega. Nendega teenitakse raha, nende peale veetakse kihla ja nende treenimisele kulub aastaid. Samas üks külmetus võib tähendada linnu võistlejakarjääri lõppu ja minna omanikule maksma tuhandeid eurosid linnu väärtuse langemise kujul, kui kurk külmetusest kähedaks jääb või laululust tagasi ei tule.
Laululinde on kahte tüüpi: metsast püütud ja kodus kasvatatud. Mõlematel on oma head ja vead. Metsast püütud lindude laulutreeningutele kulub rohkem aega, aga kodus kasvanud linnud on nõrgema tervisega.
Võistluslinnu väljaõppesse kuuluvad laulutunnid ja pingetaluvuse harjutused. Metsast püütud linnud oskavad küll kõva häält teha, aga mitte “õiget laulu laulda”. Samas kui lind munast koorumisest peale koos treenitud lindudega üles kasvab, omandab ta lauluoskused palju kiiremini.
Võistlus käibki nimelt selle peale, milline lind suudab kindla ajaperioodi jooksul rohkem sarnaseid partiisid laulda. Oluline ei ole serenaadi pikkus, vaid see, kui mitu korda ta seda kokutamata kordab. Lauluoskuse omandamiseks pannakse linnuke kokku elama teiste kogenumate laululindudega ning lastakse CD-lt võidulindude laulmist kuulata.
Hea pingetaluvus on oluline, et lind võistluspaigas üleüldse laulma hakkaks ja iga mürtsu peale ära ei kohkuks. Võib juhtuda, et mõni metsast toodud lind on nii arake, et ei tee kunagi võistlusel nokka lahti, kuigi oskab imehästi laulda. Et linde ümbritseva müraga harjutada, võtavad omanikud neid kõikjale kaasa.
Ka dopingukasutus pole laululindude mõõduvõtmisel tundmatu. Et linnukest enne võistlust rahustada või ta häälepaelad paremini valla päästa, segavad mõned omanikud seemnete hulka marihuaanat. Uimastava dopinguga kaasneb oht, et lind võistluse ajal oma õrre pealt maha kukub või üledoosi tõttu lihtsalt sureb.
Võistlused toimuvad varastel hommikutundidel, kui päike veel tapvalt ei kõrveta. Võistlejad, nagu linnud ikka, on varavalges kõige lauluhimulisemad. Kuid ega nad niisama lõõrita. See, mis meie kõrvale on südantsoojendav siristamine, on nende jaoks puhas ellujäämisvõitlus.
Laulavad ainult isased. Emased valivad laulu järgi isase, kellega pesa punuma hakata. Selle koha pealt linnud niipalju inimestest ei erinegi. Miks muidu on poptähtedel naisi alati jalaga segada?
Macho-mees võtab Tähekese puuri ning läheb soojendusringile. Teiste isaste lähedus paneb linnu sulgi saputama. Võistluspaigast viibatakse, Tähekese hetk on käes. Vastasvõistleja on juba kohal ja ripub puuriga posti küljes. Mõlemad punktikohtunikud on kohal ja kribivad võistlejate nimed puuride läheduses olevatele tahvlikestele. Pealtvaatajad sõlmivad kihlvedusid. Kus on ajakohtunik? Ahaa, seal ta seisab ja vestleb ühe naissoost turistiga. No küll need bakra'd (suriname keeles valged) võivad tüütud olla. Ajakohtunik päästab end uudishimuliku turistitari haardest ja lõpuks ometi võib võistlus alata. Kohtunik paneb stopperi käima ning kümneminutiline võistulaulmine algab.
See kõik on ju ilus ja tore, kuid Suriname meeste laululinnuhullusel on ka oma pahupool. Tööl räägib jahivalvur Igor, kes tegeleb salaküttide jälitamisega, mulle õudusjutte, mismoodi linnukesi püütakse ning kui haruldaseks nad ülepüügi tõttu on muutunud.
Kõige hinnatumad laululinnud on picolet’id ja twa-twa’d, kes on paari viimase aastaga looduskaitse punasesse raamatusse jõudnud. See omakorda on lindude väärtust veelgi tõstnud ning muutnud nad kaubitsejatele ihaldatumaks.
Enamasti tegelevad linnupüügiga kohalikud sisemaa indiaanlased või marroonid (koloniaalajal Surinamesse sissetoodud orjade järeltulijad).
Suurte võrkudega püütakse korraga sadu ja sadu linnukesi. Paljud linnud heidavad hirmust hinge või lämbuvad enne võrkudest lahti päästmist.
Seepärast peavad linnupüüdjad iga edasimüüjatelt tuleva tellimuse täitmiseks püüdma mitu korda rohkem linde, kui tegelikult vaja on.
“Laululindude äri muutub üha ebaseaduslikumaks,” selgitab Igor. “Seal on nii suured rahad mängus, et täitsa võrreldav juba narkokaubandusega.”
“Miks seda siis ametlikult ära ei keelata?” küsin naiivselt.
“No hetkel ei saa mingeid karmimaid meetmeid lindude kaitsmiseks kasutusele võtta, kuna president on ka suur laululinnuspordi harrastaja,” kõlab lihtne vastus. Miks ma ei imesta?
Lindude müügiga ei tegelda vaid Surinames. Kuigi lindude maalt väljaviimine on rangelt keelatud, on salakaubavedajatel ahvatlus selleks suur. Mujal elavad surinamelased maksavad kõrget hinda ka viletsamate lauljate eest – tuttav sirin on hea ravim koduigatsuse peletamiseks.
Eksporditakse nii linde kui ka mune. Salakaubavedajate fantaasial pole piire. Linnud on väikesed ja neid saab edukalt peita näiteks suitsupakki, prillitoosi voi fotoaparaati, et märkamatult üle piiri toimetada.
Võistluse algusest on möödunud kolm minutit. Konkurent oli väga kiire alustaja. Tähekesel kulus paarkümmend sekundit, enne kui ta oma esimese partii lauldud sai ja kohtunik kriipsu tahvlile tõmbas. Sellele järgneb kümme seeriat võluvat siristamist, mille macho-mees tuhande teise linnu laulu hulgast ära tunneks. Hetkel on seis üpris tasavägine. Minutid mööduvad ja linnud siristavad. Üheksanda minuti alguses tunneb mees, kuidas ta pulss hakkab aeglustuma. Enam ei ohusta Tähekest miski. Edumaa on piisavalt suur. Kui ajakohtunik märku annab, on Tähekese tahvlil üheksakümmend kriipsu. Mees surub konkurendi kätt, võtab linnupuuri ning jalutab rahulikult tagasi oma tumedate klaasidega maasturi juurde. Kihlveo võitjad panevad raha taskusse ning kõnnivad järgmise võistulauljate paari poole. Turistid teevad pilte.
Sama, mis Brasiilias on kukepoks, Mehhikos koertevõitlus ja Eestis, hmmm, ehk naisekandmine, on Surinames lindude võistulaulmine – see on hobi, põnevus ja kirg. Kõik linnud muidugi Tähekese moodi laulda ei oska. Nemad on lihtsalt armastatud lemmikloomad, kelle siristamist õhtuti võrkkiiges lesides ja päikeseloojangut vaadates nautida. Eks ole Suriname inimestel teisigi harrastusi, kuid ma arvan, et laululinnusport on küll üks asi, mis siinset unist elu ja rahuarmastavaid inimesi hästi iseloomustada aitab.
* – Kuulutus Suriname päevalehest
Suriname
asub Lõuna-Ameerika kirderannikul ning on üks maailma vähemasustatud troopilisi maid. Suriname on endine Hollandi koloonia ning saavutas iseseisvuse 34 aastat tagasi.
Lisaks põlisasukatest indiaanlastele ja koloniaalperioodil Aafrikast sissetoodud orjade järeltulijatele kuuluvad tänapäeva surinamelaste hulka ka sisserännanud indialased, indoneeslased ja hiinlased.
Surinamet katab 80 protsendi ulatuses ekvatoriaalne vihmamets, mis loob suurepärased võimalused ökoturismiks, mis näiteks samas piirkonnas paiknevate Ecuadori ja Costa Rica majandust aastakümneid ergutanud on.
Kui sellele lisanduks veel maapõues leiduva kulla, boksiidi ja naftavarude mõistlik kasutamine, võiks hetkel arengumaade nimekirjas olevale riigile helget tulevikku ennustada.
