Iraani luureministeerium oli just teatanud väidetavate ISISe mässuliste kavandatud pommirünnakute nurjamisest Teheranis ja teistes linnades. Inimõigusorganisatsioonid olid saatnud välja info paari järjekordse surmanuhtluse täideviimisest Tabrizi vanglas (mis kasvatasid sel aastal Iraanis üles poodud inimeste arvu 199ni). Riigi ilmselt kuulsaim dissident – sealhulgas surmanuhtluse kaotamise eest võitleja – Narges Mohammadi oli juba mitu nädalat varem kümneks aastaks vangi mõistetud inimväärika elu ja naiste õiguste eest seismise pärast.

Minu uut tuttavat Mohammadi ei huvitanud see kõik tõepoolest kohe üldse mitte. Tal oli uni ja janu ning ta ei saanud ei magada ega juua. Esimest seetõttu, et minu saabumine Mohammadi külalistemajja oli ta just äratanud pealelõunasest uinakust ning Iraani külalislahkus ei lubanud tal edasi tukkuda. Klaasi vett ei oleks mina talle kindlasti keelanud, aga Allah jällegi küll.

Ramadaaniaeg Iraani kõrbekülas ei jäta suurt ruumi muretsemiseks teiste inimeste heaolu pärast, kui päikesetõusust loojanguni on endalgi piinu küllaga.