24.09.2014, 06:00
Viimaste “õilsate metslaste” juures
Kell on 10 õhtul, külas on pime ja vaikne. Teised läksid oma võrkkiikedesse magama ja alles nüüd läks õhk piisavalt jahedaks, et suudan keskenduda ja konservikarbist tehtud petrooleumilambi valgel veidi kirjutada.
FOTO:
Õhtusöögiks sõime ühte "hirve sugulast", nagu sõber Darwin meile luuletas, mis osutus harilikuks paca'ks ehk viiekiloseks rotiks. Aga oli ometi väga maitsev. Kauni hetke muudab veelgi täiuslikumaks vihm, mis hakkas meie hüti palmilehtedest katuses sabistama. Just nendel õhtustel hetkedel tunnen ennast kõige paremini. Ümbrus on rahulik, palavus on taandunud ja ma niikuinii ei ole harjunud vara magama heitma. Päevad on sellist hullust täis, et ei jõua omi mõtteid mõelda, veel vähem kirjutada. Lähen nüüd võtan lonksu rummi, teen ukse peal ühe mapacho-suitsu ja vaatan, kas saan midagi veel kirja. Ilmselt siis selle, mismoodi me siia karu kõhtu üldse kohale jõudsime.