Viis kuud Vaikse ookeani Päikesel
Hiiglaslik valge laev läheneb lõunamaa hommikupäikeses särava ooperimaja taustal Sydney sadamasillale, taustaks udusse mattunud linnapanoraam ja siniselt sätendav vesi. See ongi meie laev, meie kodu järgnevaks viieks kuuks! Hinges pakitseb segu hirmust ja ootusärevusest.
Plaan tulla tööle kruiisilaevale on mul olnud juba aastaid ning nüüd viimaks saab see koos elukaaslase Mikuga teoks tehtud. Pika kauplemise peale saatis agentuur meid samale laevale. Esimese lepinguga on alati õnnemäng – võid sattuda igasse maailma otsa, isegi tagasi Tallinna. Meie ajutiseks koduks sai Vaiksel ookeanil seilav Pacific Sun, ehk Vaikse Ookeani Päike.
Laev
Saades kruiisilaevanduses targemaks, mõistsime, et laev ise ei ole midagi erilist. Pigem on meie Päike väikesepoolne ja vana, mahutades 1900 reisijat ja umbes 700 meeskonnaliiget.
Samas ei saa öelda, et suurem on tingimata parem, sest väiksema laevaga saab minna sadamatesse, kuhu hiiglased sisse ei mahu, ka on väikese laeva atmosfäär hubasem. Kõik tunnevad kõiki ja nii võidki peale tööpäeva leida end istumas Crew Baris samas seltskonnas inseneride, sillaohvitseride ja show-tantsijatega.
Vanusega on selge – mida uuem, seda parem. Mitmed eksperdid väitsid, et meie laeval näiteks USAs poleks enam seilata lubatudki. Probleem polnud laeva sisemuses, pigem pakkus pidevat peavalu laeva mootori- ja elektrisüsteemi nõrkus. Reisijaid üritati sellest küll teadmatuses hoida, aga kui laeval näiteks keset Tasmaania mere torme üks põhimootor üles ütles või laeva pimeduses seisma jättis, siis kostis helisüsteemist meeskonnale juba kurjakuulutavaks saanud lause “Räägib teie kapten, meil on mootoriprobleemid”.
Kui juhtusime seilama nii Uus-Meremaal kui ka Jaapanis toimunud maavärinate võimalike tagajärgede piirkonnas, tuli ka kiirel päeval leida aega internetis ära käia, et saata koju kiire “olen elus”-meil.
Laevale töölemineku eesmärk oli ennekõike reisida. Sellest ka otsus asuda tööle taxfree-poes, mis enamikus sadamates on suletud. Vastukaaluks on merel olles töötunnid uskumatult rängad. Kindla kuupalga poliitika tõttu ületundide eest meile lisapalka maksma ei pidanud. Minu kõige hullemaks perioodiks jäi neliteist järjestikust merepäeva, kusjuures merepäev tähendab kaheteisttunnist vahetust ja vahetuspäev, mil sadamast uue laadungi inimmassi ja kaupa peale võtsime, võib veel pikem olla.
Meie õnneks pannakse maksuvabaduse säilitamiseks poed sadamasse jõudes kinni. Seega oli meil võimalus sadamalinnades ja saartel laevalt lahkuda ja turistitamist nautida. Laevaelu ongi nagu sõit Ameerika mägedel.
Kruiisitamine
Lapsena suvel vanaema juures “Love Boati” vaadates tundus elu laevareisil imelise seiklusena. Reaalsus on enamasti teine. Keskmine Austraalia kruiisihai ei otsi seiklust, vaid mugavust ja kindlustunnet. Meie kruiisifirma P&O oli isegi eriline oma suhteliselt noore reisijaskonna poolest. Paljudel eliitfirmade laevadel reisivdki ainult nn antiigid, rikkad vanakesed, kes keelduvad kodus istumast. Mõned neist elavad laeval kuude viisi. Kuigi sellise reisijaskonnaga on keeruline näiteks kohustuslikku päästeõppust aja peale läbi viia, teeb ainult heameelt näha inimesi vanusele ja kehvale tervisele vaatamata täiel rinnal elu nautimas.
Arusaamatuks jääb kruiisitamine P&O põhiklientuuri moodustavate täies elujõus inimeste puhul. Pakutav meelelahutus ja sadamad on paljudele ainsaks pausiks umbes nädala kestvale söögiorgiale ja joomatuurile, nii et kõige tähtsam peatus on kruiisitajal konkurentsitult taxfree-poe alkoholiosakond, kus iga sendi üle sõda pidades oma maksimum välja ostetakse.
Cairnsis laevalt maha astudes ei pidanud me end läbi murdma kohalike pisiärikate ringist, mis turisti väiksemates kohtades tavaliselt sadamas ootab. Ennekõike määritakse turistile pähe taksosid, massaaži, kõikvõimalikke meeneid ja vaeste vangistatud loomakestega pildi tegemist. Just see viimane läks mulle eriti hinge. Enamasti seisis tee ääres mõni vanamees või laps kas nööri otsa pandud kookosekrabiga või veekausist abitult välja vaatava veekilpkonnaga. Tundes küll kaasa nende piirkondade majanduslikule olukorrale, ei saanud ma teisiti, kui sõimasin neid loomapiinajateks, karjudes kõva häälega kõigile, et kes nende juures pilti teeb, aitab otseselt sellisele kohtlemisele kaasa ja peaks samuti häbi tundma.
Tulebki tunnistada, et sadamatest ehk meeldejäävamagi elamuse saime laeval, kus “Ainult meeskonnale” siltide tagant võis leida paralleelse, kuid hoopis intrigeerivama maailma. Võin liialdamata väita, et Päikese meeskonnast oli filipiinosid umbes seitsekümmend protsenti. Nende töötingimused olid uskumatult rängad: pikad tööpäevad, vabade päevade puudumine, kümnekuulised lepingud kaugel perest ja sõpradest ning keeld vabal ajal meeskonnaruumidest lahkuda.
Minu kui muretu noore inimese jaoks oli šokeeriv, kui mõni noor filipiini naine meie poest näiteks kaisukaru ostis ja sinna juurde elevusega selgitas, et mõne nädala pärast saab ta minna koju lühikesele puhkusele. Mõmmik on kingituseks naise kaheaastasele pojale, keda ta oma kümnekuulise lepingu jooksul kordagi näha ega hoida pole saanud.
Laevafirmad teevad filipiinlastega nii pikki lepinguid, sest ei taha maksta kinni kojulende ja asendajaid. Nii lihtne on ju sundida inimest, kel pole alternatiive.
Nii ongi paljudel filipiinodel korraga kaks paralleelset suhet, maal ja merel. Sügavalt hooliti aga mõlemast. Kui oma meresõitjakarjääri alguses mõistsin hukka neid mehi ja naisi, kes vaatamata kodus ootavale perekonnale laeval armukesi peavad, siis nüüd oskan asju rohkem nende vaatepunktist näha. Argipäevade nukrusele vaatamata olid filipiinod õnnelikud ja tänulikud. Nende jaoks ongi Pacific Sun piletiks parema elu juurde, eemale muldpõrandal magamisest, lokkavast kuritegevusest ja igapäevasest olelusvõitlusest.
Kastisüsteem
See, kui valge ma olen, tehti mulle pardale tulles kohe selgeks. Kõik mu illusioonid rassilisest võrdsusest purunesid nädalaga. Tänapäeva kruiisilaevade elukorralduses on jahmatamapanevaid paralleele India kastisüsteemiga.
Tipus on ohvitserid – pea eranditult valged ja enamasti britid –, kes kõnnivad laeval ringi nagu jumalad ja elavad parimatel tekkidel parimates kajutites. Mis kõige tähtsam, nad sõid ohvitseride sööklas, kuhu madalamad kastid jalgagi tõsta ei tohtinud. Siis tulid klienditeenindajad: spaaterapeudid, fotograafid, kasiino diilerid ning ka meie “poekate” kamp – ka see seltskond oli valge, kuid brittidele lisaks olid ka üksikud lõuna-aafriklased ja isegi mõned idaeurooplased, kes said vabal ajal reisijate kombel liikuda, vihmavarjuga kokteili juua ja päevitada.
Nii jõuamegi meeskonna madalaima astmeni, töölisteni. Töölised on eranditult värvilised, Filipiinidelt või Indiast, ei oma mingeid privileege ja tohivad süüa ainult suures ja haisvas töölistele mõeldud sööklas. Sinna sattunud valgeid, eriti pikki ja/või blonde, mõnikord lausa vahiti. Kuna suured ülemused sinna oma jalga eriti tihti ei tõstnud, siis valitses seal varimajandus ja varastamine, mida juhatas “maffia”, grupp tähtsaid filipiinoninasid.
See oli mulle suur päev, kui jäätisefilipiinoga sõbrunesin – nii sain talt tasuta kolmedollarilisi jäätiseportse. Kõrvalletist andis limpsifilipiino mulle kokat ka. Nendepoolne kasu oli see, et teised töölised nägid neid minuga rääkimas ning see tõstis nende prestiiži.
Kas ma arvan, et selline süsteem on õige ja õiglane? Ei, loomulikult mitte. Aja jooksul sai aga selgeks, et katsed selle vastu võidelda loovad vaid hõõrumist ja ebamugavaid olukordi.
Nii saigi viis kuud laeval läbi just siis, kui sealses süsteemis ennast koduselt tundma hakkasin. Jumal tänatud. Ma mäletan, kuidas me Mikuga tekil öist merd vaadates üksteisele lubasime, et laevaelu omaks ei võta. Erinevalt kõigist kaaslastest ei taha me kumbki peale puhkust laevale tagasi minna. Irooniline, et kõigile antavas lepingulõpu “arvustuses” saime mõlemad enneolematult hea tulemuse. Seetõttu on firma meilt juba mitu korda üle küsinud, kas nad ei saa meid kuidagi tagasi meelitada. Meie aga loodame leida maailmas koha, kuhu paremini sobime.
