Ta kipub ikka kergelt närvi minnes sõnu sassi ajama.

“Kõigile kirssidega,” jaurab tema selja taga alati teravmeelitsev Kingpool.

Muhvil on põhjust kergelt närvis olla, sest täna on taas käes aastapäev, mil nende kolme ühine teekond algas. Kes seda enam mäletab, mitu aastat sellest möödas on, aga see oli veel see üritus, kus Sammalhabe võttis Kingpoole ketsi ja viskas sellega hulkuvat kassireod. Kets murdus pooleks ja nii saigi Kingpoolest Kingpool. Enne oli ta lihtsalt Enn.

Kingpoole kets polnud niisama suvaline jalats, vaid ajalooga spordireliikvia, sest kunagi kandis seda Erki Nool, seejärel Vahur Kersna. Kersna ütles ketse Ennule andes, et närutamine on patt ja käskis tal alati endale kõike paremat lubada. Enn lubaski – auto, suuremate rindadega naise ja tammepuust uksega maja, aga siis tuli majanduskriis ja siin ta nüüd on.

“Teil jääb raha puudu,” nähvab Säästuka kassiir.

“Ära jama, need mõned sendid,” kobiseb kaugemalt Sammalhabe.

“Mis kuradi mõned sendid, teil on viis eurot puudu,” käratab kassiir

Muhv meeldib sõpradele eriti ühe asja pärast. Tal on alati raha. Mitte küll raha kujul, aga tal on komme parematel taarapäevadel osa pudeleid väga osavalt ära peita, et just sellistel mustematel hetkedel midagi võtta oleks.

“Riskide hajutamine,” naerab selle kohta Muhv. Kunagi buumiajal furgooniga ehitustele kaupa vedades teenis ta hästi ja ta hajutas ka riske – laenas muudkui kõigile sõpradele, kuid pärast olid sõbrad kadunud ja Muhvi murdis see totaalselt. Vahel kaob ka nüüdne taara, kui mõni harakas selle üles leidnud on, aga nüüd on Muhvi hell hing karastunum ja enam ta seepärast ei muretse.

Saabub tramm kollase sildiga “Kopli” ja kolmik taarub sõidukile. Muhv ei armasta, kuidas inimesed teda vaatavad. Ta haiseb, ta teab seda isegi. “Miks ei võiks olla kord tunnis sõitvat asotsiaalitrammi, kus võib juua, istmed oleksid kaetud kilega ja kedagi ma sõpradega ei häiriks?” mõtiskleb Muhv.

Sammalhabe mõtiskleb samal ajal oma vanast pruudist, kellel oli terve maja kasse täis. Naise nimi oli Ljudmilla.

“Ljudmilla võiks olla väga hea vana trammi nimi,” mõtiskleb Sammalhabe.

“Uute nimed on Moonika ja Klaarika, aga need on uued ja puhtad trammid – nagu noored naised. Aga Ljudmilla oli enda hädadega, sest tal oli artriit, tramm ju ka koliseb, lisaks oli kogu aeg kassikuse hais…”

Sammalhabe saab aru, et tegu pole seekord kassiga, vaid hoopis Kingpool on magama jäänud ja tema varvaste juures niriseb midagi välja. “Hea, et ma tal ikka selle ketsiga kassi viskasin – ei pea pärast märja jalatsiga käima,” mõtleb Sammalhabe.

Peatuse lähistel kougib Muhv kanalisatsioonikaevust välja kilekoti taaraga. See kaev on hea peidukoht, sest varasem malmkaas on ammu rahaks tehtud ja praegu kaevu kattev puitplank ei huvita kedagi.

Taarapunkti läheb Muhv üksi. Sammalhabe ja Kingpool hingavad värsket õhku.

“Kus see Muhv nüüd on?” küsib korraga Kingpool.

Sõbrad vaatavad taarapunkti ning näevad üksinduses nutvat Muhvi.

“Mis juhtus?” hüüavad sõbrad ukse pealt.

Muhv näitab löristades taaraautomaadi poole. Sammalhabe aimab halba ja jookseb automaadi juurde. Kingpool kükitab Muhvi juurde ja võtab ta embusesse.

“Ma-ma-ma panin taara ära ja-ja siis tahtsin vajutada “võta tšekk” – summa oli vähemalt kuus eurot,” alustab Muhv. “Ja-ja siis vajutasin ma kogemata seda teist nup-puuuu…”

Sammalhabe vaatab jõuetu vihaga tumesinist plastmassnuppu, kus on rõõmsate patsidega naisterahva kujutis, kes sõidab rulluiskudega. “Toeta endist presidendiprouat, kes elab kui asotsiaal number 1,” seisab nupu kõrval.

Sammalhabet tabab kõhus valusalt õõnes tunne. Talle meenub viimane käik kasiinosse, kus ta kogu oma vara maha mänginuna läks viimase laenatud 10 000 euroga ruletilaua taha ja valis punase. Kuigi pidanuks valima musta. Ta ei süüdista Muhvi, vaid istub koos sõpradega maha ja kallistab neid lohutavalt.

“Me oleme suurimad sõbrad,” ütleb ta sõpradele, endal silmanurgas pisar. “Lauaka asemel võime ka ühed Leda suuveed võtta.”

Läbi ukse vaatab klanitud noormees ja kirtsutab nina. Autosse istudes ütleb ta kõrvalistuvale naisele: “Kuradi napsitrallid haisesid putkas, lähme parem Selverisse.”

Auto järelkärus on 6400 pudelit, millest mitte üht senti asotsiaal number ühele ei annetata.