Karjäärinaisest saab ema!
6.02 – Ärkan ja pean kohe kempsu jooksma. Oli see vast purts! Kõht kah valutab! Kas eile õhtul sai midagi kahtlast söödud? Ah ... kurat! Sain pihta! See on ju see pagana sünnitus! Vist hakkab peale! Pean kähku töö juurde minema, kole palju on teha...
6.53 – Kolleegid arvavad ka, et sünnitus. Ainsa meestöötaja – IT-nohikust Indreku – kupatame kontorist välja. Valuhood tihenevad, nüüd on juba esimesed tuhud ka platsis. Vaevu jõuan ühe lõigu valmis kirjutada ja salvestada, kui valu lausa kägarasse kisub. Ja kus ikka lapsel mõistus – tulla kuu algul, kõige kibedamal tööajal!
9.47 – Hullemaks läheb! Jube valus on! Naised arvasid, et nüüd peaks juba pikali heitma, panid mu vaibale ja aitasid sülearvuti rinnale tõsta. Tasapisi saab vast ikka edasi nokitseda... Aiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!!!
11.42 – “Pressi!” karjuvad naised. Pressin. Ei midagi. Mobla heliseb – minister. No leidis ikka paraja aja! “Jaa. Just nii. Homseks teen ära.” “Kuule, ta hakkab sul tulema!!!” kriiskavad naised. “Kuule, ma helistan poole tunni pärast tagasi, praegu on tsipa kiire...” Tagasi asja kallale! Nii!
12.21 – Käes! Poiss! Sekretär Marge lõikab nabanööri kontorikääridega katki ja paneb otsa klammerdajaga kinni. Siirdume kogu kaaskonnaga töötajate kempsu väikest väänikut pesema.
13.05 – Nii, piima ta nüüd sai, aga... Jeerum – ma unustasin talle süüa osta! Ei tea, kas meie kohvikus on midagi sobivat...? Kolleegid rahustavad, et piimast aitab esialgu küll.
14.12 – Kõik laabub! Tegime talle paberikorvi pesa, kus ta mõnusalt magada nohiseb.
16.04 – Ärkas üles ja karjub. Lasen talle Tätte plaati. Karjub kõvemini. Üritan talle Youtube’ist naljakaid videosid näidata, aga tundub, et need ei huvita. Tõsine poiss!
16.37 – Karjub. Mida küll teha? Aa... Panen kõrvaklapid pähe. Karjumist enam ei kosta.
21.11 – Viimasena tööl, nagu ikka. Laps magab paberikorvis. Pean paariks minutiks kantsleri juurde lippama ja mõned allkirjad võtma.
21.55 – Jõuan tagasi. Issake, laps on kadunud! Kas nad hakkavad tõesti nii vara käima? Siis märkan, et korv on täiesti tühi. Neetud! Torman koridori ja jõuan veel näha eemalduva koristaja selga. Jooksen järele, haaran talt prügikoti ja õngitsen oma magava kullakese välja. Mida sellised küll tööd tehes mõtlevad?! Ise veel noor naine! No mõelge, missugune ema temast võib tulla!
23.19 – Tagasi kodus. Laps toidetud ja voodis. On tunne, nagu oleksin midagi unustanud... Õige – Margus! Mu Brüsselis komandeeringus olev abikaasa. Valin numbri. “No tere! Vabanda, et varem ei helistanud, ilge tempo oli peal. Kuule, ma sünnitasin täna! Poiss. Terve. Ei, mis sa ikka siia sõidad, kõik on OK. Ma panen homme feissbukki mõned pildid üles, siis saad teda näha kah. Ole tubli!”
3.23 – Telefon. No kes see värdjas nüüd keset ööd...? “Jaa?” ütlen uniselt. “Ee... Ma olen Indrek, see IT-mees... Mäletad? Kas ma võin nüüd jälle kontorisse tulla? Jäle külm on...” Lülitan telefoni välja. On mõnel ikka probleemid!
