Kranaadi lugeja Elmar K. teatas, et Raplamaal Vahastu kandis olla metsade ja soode keskel nähtud liikumas karja mustanahalisi mehi. Sõitsime kohale ja pärast kolmepäevast passimist tabasimegi mehed metsasihil jooksmas.

Pildistamisest ei tulnud kahjuks midagi välja, sest neegrid jooksid fotograafil lihtsalt eest ära. Jälgi mööda aafriklastele järele minnes jõudsime sügavas metsas paikneva kõrge tara juurde. Fotograaf Kuldnokk Zirk ronis vaatevälja avardamise mõttes puu otsa, kuid teispool tara avanenud pilt ehmatas teda niivõrd, et ta kukkus puu otsast alla ja lõhkus seejuures oma kaamera.

“Seal oli täismõõtmetes staadion, kus sörkis neli-viis neegrit, ja kõrval elumaja moodi maja,” rääkis Zirk.

Värava juurde varitsusse jäänud ajakirjanikel õnnestus järgmisel päeval paari aafriklast intervjueerida.

“Londonis olümpiamängudel tuli meie juurde üks lühike kiilakas paks, kes ütles, et on Estooniast ja ostab seal varsti omale olümpiakomitee,” pajatas elevandiluuranniklane Jean-Pierre Pstikupsa. “Ta rääkis, et Estoonias on vähe sportlasi, ja pakkus meile raha ja lehmi ja blondiine, et me hakkaksime Estooniat esindama.”

Edasisest jutust selgus, et raha, lehmi ega blondiine pole külmutusautoga Eestisse toimetatud Pstikupsa ja tema kaaslased veel näinud, küll aga saavad nad metsas ja taratagusel staadionil harjutada. Olümpiakomitee omanik olevat lubanud, et kui mehed hoolsalt treenivad, saavad nad nelja aasta pärast kõik Riosse olümpiamängudele.

Lõpetuseks uurisime, kas Pstikupsa talve ei karda.

“Oot-oot, kas see pole siis veel talv?” jäi küsimuse sisu aafrika mehele arusaamatuks.