“Ei-ei! Kõik on ehtne. Ta on täpipealt seda nägu nagu Köleri pildil Kaarli kirikus. Ilusa punase habemega. Lisaks on tal paavsti soovitus. Ingli tiivasulega kirjutatud. Tähed säravad nagu teemandid.”

“No las ta siis tuleb.”

Kristus tuligi. Õnnistas Ansipit ja alustas: “Taevastes ringkondades sahistatakse, et teie valitsus pidavat imetegusid korda saatma. Ka mina tegelesin nooruses sellise müstikaga. Üheks minu leivanumbriks oli kahe kala ja viie leivaga sööta kõhud täis viiel tuhandel mehel.”

Ansip hingas kergendatult. “Eks meilgi tule ette, kus samasuguse toiduportsjoniga peab hulk inimesi söönuks saama.”

“Aga kas te olete kedagi surnust üles äratanud, nagu tegin seda Jairuse tütrega?”

“Meil õnnestus sama temp Nikolai Trankmanniga. Tõsi küll, ta oli vahepealsetel aastatel identiteeti muutnud ja võtnud nimeks Herman Simm.”

“Päris suurt kahinat põhjustas minu tegu Kaana pulmas, kus ma hulga vett viinaks muutsin. Seltskond jäi korralikult vinti, ronisid laudadele ja laulsid seal “Õllepruulijat”.”

Ansip võpatas: “Jälle need kuradima eestlased! Ronivad ka igale poole. Kord Liibanoni, kord Kaana pulma. Ja mina pean siis neid sealt koju tooma.” Ning pöördus taas Kristuse poole. “Eks analoogilist jama juhtub tänaselgi päeval, ainult et Eestis on vastav menüü teieaegsest veest märgatavalt laiem; aknool, süütevedelik, odekolonn, juukselakk…Kõik läheb viinana kõrist alla.”

“Te hämmastate mind. Ent kas te vee peal käia suudate, nagu mina Geneetsareti järvel?”

“He-hee. Minu valitsus hõljub tihti lausa pilvedel. Seda trikki te vist ei julgenud isegi proovida.”

“Olgu, olgu! Aga kuidas on lood pidalitõbistega. Neid te küll parandada pole suutnud.”

“Ei ole tõesti,” oli Ansip aus. “Kuid see-eest oleme tervendanud mitut sotsi, kellest on nüüd saanud proportsionaalse tulumaksu kirglikud toetajad.”

“See on tõeline imetegu!” hüüatas Kristus. “Sotse pole ju keegi suutnud terveks ravida. Ainult minu Isa tegi seda minuga, ent tema on suuteline absoluutselt kõigeks. Mul on teie ees väga piinlik, kuid pean tunnistama, et olin nooruses esimene sots maailma-ajaloos. Sõimasin rikkaid, mässasin pankurite vastu ja ajasin neid templist välja…nüüd olen, Jumal olgu tänatud, tõeline tätšerist. Kuid seoses mässamisega meenus mulle, et olen vaigistanud mässavat merd ja päästnud inimesi uppumisest.”

“Noh, tänapäeval nimetatakse seda kriisiolukorraks,” selgitas Ansip isaliku soojusega. “Saime kriisi vaigistamisega kergelt hakkama. Ei teinud mässavaid õpetajaid, transporditöölisi ja muid sihukesi märkamagi ja tühjendasime nende rahakotte, mis muutusid seetõttu nii kergeks, et nende omanike põhjaminekut polnud vaja karta. Nüüd on nad mulle piiritult tänulikud ja toetavad massiliselt Reformierakonda.”

“Pean tunnistama, härra peaminister, teie täielikku üleolekut, kuid ühte asja tahaks veel mainida. Tegin nägijaks hulga pimedaid.”

Ansip lõi tülpinult käega. “Minu valitsusel pole aega sellise tühja-tähja nagu pimedate või jalutute jaoks. Me peame Euroopale eeskuju näitama suurte imetegudega. Pimedaid aga parandab meil ajaleht Eesti Ekspress, mille lugemine teeb kõik pimeduses kobajad nägijaiks.” Ta tõusis püsti, vihjates sellega diskreetselt, et lobisemine on lõppenud.

“Tõesti, tõesti ma ütlen teile,” haaras Kristus Ansipi käe oma soojade pihkude vahele, “paistku teie valgus kõigi astmelise tulumaksu käes vaevlevate rahvaste peale! Olgu neile õnnetutele tulevase õnne lootuseks! Halleluuja!”