Kranaat: “Mind vihatakse, sest olen ilus”
Kas Reformierakonnas oli raske olla naine?
Oli küll. Tüüpilisteks murekohtadeks oli, et kohtumisteks valijatega võeti mingid kaukaaslaste šašlõkiurkad või saksa õllekeldrid, selle asemel et kohtuda valijatega viisakates lounge’ides või vinoteekides. Peakontor on igasugu blonde mimmisid tihedalt täis, aga ühtegi kena poissi pole tööle võetud juba aastaid. Erakonna fraktsiooni ja peakontori varustatus peeglitega jättis ka soovida.
Kas sind karistati, sest sa olid edukas?
Jah. Meestel on raske taluda naist, kelle ilusate silmade all suu kogu aeg käib. Olen kogu aeg valutanud südant erakonna sisedemokraatia kvaliteedi pärast.
Tegin hiljuti koosolekul ettepaneku, et erakonna esimehe valimisi võiks edaspidi korraldada mitme kandidaadiga. Tekkis haudvaikus.
Hanno Pevkuril vajus suu lahti. Seejärel ütles Jürgen Ligi, et ma võiks vähem kaagutada ning kogu Reformierakond toetab esimehena Ansipit nüüd ja igavesti.
Koosolekul olijad tõusid püsti ja plaksutasid maruliselt, hüüdes “Ansip! Ansip! Ansip!”. Mõnel tõusis ka parem käsi diagonaalis lae poole.
Nii jube! Räägi nüüd, mis nende vanainimeste e-häältega juhtus?
Nagu sa kindlasti tead, olen ma suur Eurovisioni fänn, sest Eurovision ühendab endas unistuse ühtsest Euroopast ning kõrge kunstilise taseme nii laulus kui tantsus. Minu suureks lemmikuks oli sel aastal Malta laul, mis ühendas endas sensuaalsuse ja intelligentsuse hunnituks muusikanaudinguks. Tõsise fännina olen ma alati osalenud ka hääletamisel.
Sel aastal rääkis erakonna Lääne-Virumaa arendusjuht Taimi Samblik, et tal on olemas umbes 40 häält, millega ta võib teha, mida tahab. Ma andsin korralduse anda kõik hääled Maltale ja vajadusel hääli juurde ka hankida. Kuidas need hääled hoopis Reformierakonna sisevalimistele läksid, ma ei tea.
Issand, ja sellist asja pandi sulle pahaks?
Nii see oli jah. Ma küll proovisin ennast kaitsta, aga erakond korraldas aukohtu ja seal väideti, et Malta lugu on üks libeda välismaa mehe lugu ja ükski terve mõistusega eestlane ei saa selle poolt hääletada. Ja nii visatigi mind Reformierakonnast välja.
Sul on vist väga raske? Pea vastu! Mida sa nüüd teed?
Õnneks on mul palju toetavaid sõpru. Esimese asjana peale väljaviskamist helistas mulle Martin Helme ja kutsus oma erakonda. Martin oli päev varem näinud ühel tänaval viite mustanahalist, öösel unes nägi ta aga, et Abdul Turay ja Dave Benton kandideerivad sotside nimekiras Tallinna linnavolikogusse.
Martin oli väga võluv. Ta tegi mulle rea komplimente blondide juuste ja puhta aarialase välimuse eest ja teatas, et meie, valged, peame kokku hoidma, sest neegrid on teel, et riik üle võtta. Tänasin teda komplimendi eest ja jäin mõtlema, millist käekotti täna telekas kanda.
