Helme läks ära.

Kohe tuli Eerik-Niiles Kross ja istus Pjotri kõrvale. “Tead, Pjotr, me lõpetame linnavalitsuses korruptsiooni ära. Hääleta minu poolt!”

“Miks ma peaksin tahtma linnavalitsuses korruptsiooni peatada? Mu oma õde on ju ka korruptant,” vastas Pjotr.

“Huvitav. Kas ta töötab mupos?” uuris Kross.

“Ei, linnavalitsuses koristajana. Lisatasu maksavad talle eriteenete eest aga ka kaitsepolitsei, keskkriminaalpolitsei ja Reformierakond, mõned ta kolleegid teenivad lisaraha ka piraattaksojuhtidelt, Merkolt, illuminaatidelt ja Gruusia valitsuselt.”

Kross kadus ja tema asemel tuli Andres Anvelt. “Mina olen nii eestlaste kui venelaste sõber. Ühendan rahva nii, nagu Jeesus Kristus pani lõvi ja lambatalle sõbralikult kõrvuti muruplatsile lebama,” teatas Anvelt.

“Aga mida te võimul olles tegema hakkate? Milline on teie programm?” küsis Pjotr.

“Ei saa öelda, see selgub pärast valimisi,” vastas Anvelt.

“Aga kas linnavalitsuse teed sa Savisaare või tema vastastega?” uuris Pjotr.

“Meie teeme linnavalitsuse oma programmi, mitte isikute järgi,” vastas Anvelt.

“Aga mis teie programm on?” muutus Pjotr kannatamatuks.

“Ei saa öelda, see selgub pärast valimisi,” vastas Anvelt.

Pjotr lõi käega.

Tuli Valdo Randpere. “Tead, Pjotr, mina korraldan linnas liiklust nii, et ka autojuhtidel oleks hea sõita. Bussirajad kaotan ära, las kõik istuvad võrdselt ummikutes.”

“Kuule, tolbajoob, kas sa ei näe, et sa räägid peatuses bussi ootava inimesega?”

“Ah et selline ongi bussipeatus! Ma pole ühtegi bussipeatust lihtsalt kunagi seestpoolt näinud,” lausus Randpere ja kadus.

Tema asemele ilmus Edgar Savisaar. “Pjotr, just mina kaitsen sind eestlaste eest. Vali mind!”

“Aga sa oled ju ise ka eestlane. Järelikult lubad sa kaitsta mind iseenda eest ja käsid selleks sinu poolt hääletada?” imestas Pjotr.

“Pjotr, mis imelik jutt see on?” sai Savisaar pahaseks.

“See on ju puhas süllogism,” vastas Pjotr. “Sa lubad kaitsta mind eestlaste eest, aga ka sina ise oled eestlane. Järelikult lubad sa mind kaitsta teiste seas ka just sinu, Edgar Savisaare eest,” vastas Pjotr.

Savisaar ahmis õhku. “Provokatsioon! Provokatsioon! Moonika, vii mind siit kohe ära, ma ei taha siin rohkem olla.”

Moonika Batrakova ja Olga Ivanova toetasid Savisaart teel tema autoni, Ivanova heitis enne lahkumist veel Pjotrile tigeda pilgu.

Järgmisena tuli Hardo Aasmäe. “Pjotr, vana sõber, saad kahekümneka laenata, mul on praegu kitsas käes?”

Pjotr andis 20 eurot. “Suur tänu, sõber! Kui ma linnapeaks saan, siis maksan tagasi. Tšaupakaa!” teatas Aasmäe ja kadus.

Selle aja peale oli Pjotri buss juba ilma temata ära sõitnud.