Kranaat tegi ülevaate kurjategijate fraktsiooni viimasest istungist, mida juhtis fraktsiooni ­esimees Miša.

“Olukord riigikogu ühiskassaga on nadi, raha ei taha kuidagi laekuda. Ühiskassat luues leppisime kokku, et igaüks annab oma saagist osa ühiskassasse, et ülal pidada vangi sattunud rahvasaadikute perekondi ja toetada vanglast vabanenud poliitikute naasmist kuritegelikule teele. Mida aga pole, on raha nende ülesannete täitmiseks.

Mehed, asi on tõsine! Köögitädi mäletate? Ta jäigi riigikohtus süüdi ja ükski advokaat ei aidanud! Hea, et vangi ei pidanud minema. Ma ise koos paljude heade meestega pääsesin paari aasta eest napilt kohtu alt. Topski ja Šallallaa on juba esimeses kohtuastmes süüdi mõistetud, kurat teab, mis neist saab. Ühiskassa saab töötada vaid siis, kui me kõik sellesse panustame. Pidage meeles, et politsei võib meist igaühel kannul olla,” rääkis Miša.

Uus Poiss võttis rahakotist kümneka ja andis Mišale. “Nädalavahetusel Tartus nägin pimedal tänaval üht titemammat, ma siis raputasin teda natuke. Sain 20, poole jätsin endale, kümneka paneks ühiskassasse,” ütles Uus Poiss.

Nii kutsuti teda sellepärast, et ta tuli riigikogusse alles hiljuti, pärast Köögitädi süüdimõistmist tema asendusliikmena. Ka tal endal oli üks kohtuasi kaelas, mille tõttu pidi ta aeg-ajalt Tartus käima.

“Näete, Uus Poiss annab teenitud 20 eurost poole ühiskassasse, aga siin mõned mehed võtavad kümneid tuhandeid altkäemaksu, aga ühiskassasse ei jõua sellest sentigi. Võtke Uuest Poisist eeskuju,” rääkis Miša.

Rahvasaadikud põrnitsesid oma kinganinasid, keegi ei kiirustanud ennast kaitsma. Uus Poiss võttis kolleegide kaitseks sõna.

“Ei tasu olla nüüd teistega nii kuri, sa vaata neid, enamik on ju sellised kribud, nad ei saaks tänaval isegi mõne pensionäriga hakkama. Kui mu ema kuulis, et ma riigikogusse sain, oli ta väga rõõmus ja mõtles, et ma saan siin hoogsalt varastama hakata. Tegelikult see töö ei edene üldse, sest varastada saab vaid kontoritarbeid.

Olen neid jõudumööda Pikal jalal turistidele müünud, aga ega nii see äri väga ei edene. Sekretär vaatab mind juba väga kahtlustavalt, kui ma jälle uut märkmikku küsin. Ega keegi ei tea mõnda head kokkuostjat, kellele märkmikke ja pastakaid müüa?” uuris Uus Poiss.

Ruumi läbistas vaikus. Miša teatas, et üks päevakorrapunkt on veel jäänud.

“Meile kirjutas kaebekirja üks vene nimega Leedu ärimees. Ta kurtis, et andis nii mulle kui ­Saarlasele 500 000 eurot, et me praamilepingu talle lükkaksime. Raha maksis ta ära, aga praamilepingut pole kusagil. Tüüp nõuab oma raha tagasi. Mina võin omalt poolt öelda, et kogu mulle antud raha läks liberaalse maailmavaate toetamiseks, mistõttu ühiskassasse ei saa ma midagi anda. Mida sa, Saarlane, selle kohta ütled?”

Saarlane polnud küsimuse üle kuigi õnnelik. “Sattusime ükspäev selle leedukaga jooma, võibolla lubasingi talle midagi, ega ma seda täpselt ei mäleta. Hommikul ärgates olid mul kõik taskud raha täis. Naine viis selle kõik minema, rohkem ma sellest ei tea. Kui leedukal on mingeid kaebusi, mingu tarbijakaitseametisse.”