Te ütlesite, et teil on ka mure. Kas valitsus hoiab silma peal? Ma ütleks nii, et valitsus isegi juhib seda.

Riigikogus 10. jaanuaril

„Vanaisa, peaksid rohkem oma tervisele mõtlema. Kas saame kuidagi aidata?“

„Kui suren, matke mind puitkirstus, see on tervislikum kui plekist või
plastist.“

„Äkki poleks pidanud makse nii palju tõstma? Äkki poleks pidanud töötavaid pensionäre tigedaks ajama?“

Neid sõnu lausudes vaatas Jüri Ratas ministreid suurte süütute silmadega.

„Me ju ei tahtnud makse tõsta,“ ütles Urmas Reinsalu. „Me tahtsime lihtsalt raha saada, mida kulutada, aga ilma makse tõstmata raha ei saa. Isegi Jumal taevas ei suuda tühja koha pealt riigieelarvesse raha tekitada. Ka tema peab Paradiisi asukaid maksustama, et neile veel paremaid avalikke teenuseid pakkuda.“

Jevgeni Ossinovskil oli juba mõnda aega näpp püsti, nüüd võttis ta sõna. „Kuidas saavad asjad olla halvad, kui meie oleme võimul? Et me oleme juhtinud meie väikese ja innovaatilise riigilaevukese allakäigutrepile, mille lõpus on Eesti nagu Kreeka, ainult et on külm ja meie varemeid ei taha turistid vaatamas käia? Aga äkki ei lähe nii. Äkki läheb kõik hästi? Olgem optimistid!“

Ratas kõhkles endiselt. „Mida me siis teeme, kui ikka läheb pekki?“

„Siis pole see valitsus enam võimul. Las need tegelevad probleemiga, kes võimul on.“

„Äkki oleme meie siis võimul,“ kartis Ratas.

„Ole nüüd, Jüri, kes sind ikka valib pärast seda, mis me korda oleme saatnud,“ lohutas teda Ossinovski.