Lugu ilmus esmakordselt Ekspressi Muina-Eesti erinumbris 2013. aasta veebruaris.

Ahjualuse Ain,
leemekulbiliigutaja

Ah et teie nimetate mind barbariks, sest ma pole lasknud endale ligi pappe ristimisveega ega oska lugeda ja kirjutada?! Ma küll ei tea täpselt, kes need barbarid on, aga ikka tahaks kellelegi molli anda selle eest, et mind barbariks peetakse.

Eelmisel kuul tuli minu juurde peenelt lõhnav noorsand, kelles ma pärast teatavat pingutust tundsin ära oma vana sõbra Tabelinuse poja Taneli. Tabelinus on mu truu liitlane võitluses virulaste kõige hullemate vaenlaste — järvakatega. Käskisin kohe tuua keldrist üles järvalasest orja, et ta pärast aeglasel tulel mõnusalt mahlakaks küpsetamist üheskoos nahka panna.

“Mul on sulle üks eriti hea suutäis, kallis Tanel,” rääkisin talle. “See on järvalasest külavanem, kelle ma viimase sõjakäigu ajal koos perega vangi võtsin. Tema kolm poega olen juba pidulike söömaaegade ajal nahka pannud, aga isa jätsin ma eriti tähtsa külalise jaoks, mistõttu sinu tulek sobib nagu rusikas silmaauku. Räägi, kuidas su isal läheb, on ta venelastega sõjajalal või tegeleb rahuliku kaubandusega,” uurisin temalt.

“Minu nimi pole enam Tanel, vaid Gregorius Pius Innocentius Tanelinus, sest ma olen nüüd kristlane. Ja ära küpseta ära seda õnnetut järvalast, sest kuigi järvalased on tõesti ühed vastikud tegelased, nuhtluseks kogu inimsoole, ei peaks meie siiski teisi inimesi sööma. Isegi järvalasi mitte,” teatas see jultunud poisike mulle.

“Einoh, vaenlasi ju ikka võib. Ega ma soolikaid ja konte ei tahagi, ainult südame paneks nahka, et tema julgust endale saada, ja võib-olla natuke kintsuliha ka, sest seakasvatuses oli sel aastal natuke raske aasta ja saak on kehvavõitu,” üritasin ma jõmpsikale mõistust pähe panna.

“Meie issand Jeesus Kristus paneb seda väga pahaks, kui me teisi inimesi sööme,” teatas Tanel.

Ma ei andnud veel alla. “Aga virulased on ju aastasadu vaenlasi söögiks tarvitanud. Tegemist on vana Viru traditsiooniga, mille üle oleme väga uhked. Isegi Soomes ja Pihkvamaal teatakse, et kui sa virulastega tülli lähed, on ärasöömine kindel.”

“Sina, Ain, ei taha vist mõista, et me oleme integreerumas Euroopasse ja seal ei sööda inimesi, sest seda keelavad katoliku kiriku pühad seadused. Muidugi, seal idas, ortodokside juures, seal tehakse igasugu asju, selle eest ei julge ma vastutada. Aga Euroopas inimesi ei sööda!” teatas see tegelane mulle ülbelt.

Mina seda juttu ei uskunud. Kindlasti süüakse ka Euroopas inimesi ja salaja teeb seda ka see Rooma paavst, kellest vahel igasugu imejutte räägitakse. Kuidas nad siis tapetud vaenlase jõu ja tarkuse endale saavad, kui nad ta südant ära ei söö? Ütlesin seda ka Tanelile, kes aga pomises selle peale midagi, lõi käega ja läks ära.

Mul on aga nüüd mure, mis ma küll selle järvalasest külavanemaga teen. Mul juba hakkasid neelud käima, aga kuna Tanel on osutunud haledaks reeturiks, ei ole mul kellegi auks teda ära küpsetada. Pühad tavad ütlevad, et üksi ei tohi külavanemat ära süüa, vaid ta tuleb pühendada mõnele lugupeetud inimesele, näiteks tähtsale külalisele. Tavad lubaksid küll teha pidusöögi ka mõne minu võimkonnas oleva tubli mehe auks, aga ausalt öeldes annab nende hulgas otsida inimesi, kes minuga koos söömist väärt oleksid. Ei olnudki midagi teha, käskisin šnitsli keldrisse tagasi viia ja talle korralikult süüa anda.


Kuidas röstida lätlast? Nagu kala!

Isegi ordumeeste pressisekretär Läti Henrik on kuulnud eesti roogade võludest. Ta kirjutab oma nn kroonika viimases vihikus, et eestlaste sõjakäik lätlaste juurde päädis lätlaste vanema Talibaldi kinni võtmisega. Lätlast kõrvetati elusast peast, pandi tulele ja küpsetati nagu kala, kuni ta hinge heitis ja suri.

Paistab, et taanlased nii maitsvad ei ole, passivad pigem koeratoiduks. Sakalased testisid seda rüüstekäigul Järvamaale. Nad võtsid kinni foogt Hebbi koos muude taanlastega. Kannibalid sõid ära vaid Hebbi lõkkel küpsetatud südame, et saada tugevaks kristlaste vastu. Kehad andsid nad järada aga koertele ja taevalindudele.

Laane Linda


1213: Eestlaste toitumisharjumused on paranenud

“Meil vedas ilmaga,” naerab Eestimaa terviseedenduse inspektor Ulrika Skithuvud, “loodus ise sundis elanikkonna pöörduma tervislikuma toitumise teele.”

Aastasadu on tervisekaitsjad murega jälginud Eestimaa elanikkonna söömisharjumusi. “Piltlikult öeldes on siin endale hammastega hauda kaevatud,” sõnab Skithuvud. “Ikka rasva ja süsivesikuid, ikka rohkem. Ikka teravilja ja liha. Kohutav, et XIII sajandil on selline käitumine ikka veel võimalik. Pole siis ime, et ülekaalulisus muutus vägagi tõsiseks probleemiks.”

Elanikkonna tõrksuse ja eelarvamuste tõttu on senised püüded elanikkonda tervislikumalt toituma suunata olnud üsna viljatud, tunnistavad tervisekaitsjad. Kampaaniate mõju on jäänud väikeseks ja lühiajaliseks.

Nii nägid tervisespetsialistid 1210. aasta viljaikalduses suurt võimalust.

“Sa ei saa süüa ebatervislikult, kui ebatervislikku lihtsalt pole saada,” ütleb Skithuvud mõtlikult. “Õnneks võtsid maavanemad meid kuulda ning vedasid kogu teravilja välja. Ka järgmisel aastal soosis ilmataat tervisearendust. Vili ikaldus jällegi. Vihmade tõttu ei saanud elanikkond heina teha, seega hävis ka tervisele ohtliku liha ja rasva allikas, kariloomad. Üleminekut tervislikumale eluviisile soosis ka soolapuudus, mille jällegi põhjustasid halvad ilmad, mis takistasid soola aurutamist Lõuna-Euroopas. Seega polnud elanikkonnal võimalust ebatervislikku soolaliha varuda.”

Tulemused ei lasknud ennast oodata. Skithuvud toob välja andmed, mis näitavad, et juba 1211. aastal hakkas ülekaalulisus elanikkonna seas tuntavalt vähenema. 1212. aastaks aga ülekaalulisi enam sama hästi kui polnud!

“Tendents on enam kui rõõmustav,” ütleb Skithuvud, “ja positiivsed tagajärjed juba näha. Rasvumisest põhjustatud haigused on surma põhjusena nulli lähedal. Enam ei kohta külade tänavapildis pakse inimesi. Lisaks on elanikkond õppinud kasutama varem põlatud toiduaineid, nagu kõrge vitamiinisisaldusega kuusekasve, männikoort, ühesõnaga, “Gather Local”. Üleüldse lähenetakse toiduvalikule julgemalt, avastama uudseid toitainete allikaid, murdma tabusid.”

Tervisekaitsjad on praegu koostamas rahva tervise arengukava aastateks 1216–1226.

Jüri Püha