Loosungid ja plakatid töörahva kätes kõnelevad Suure Isamaasõja võidu 30. aastapäevast. Juubelihõnguline on ka väike vahenupp Tallinna väisanud 62aastasest kiievlasest, kelle eesmärk on läbi joosta kõik liiduvabariigid ja kangelaslinnad. Kokku 11 000 kilomeetrit. Ta pühendab oma meeletu ettevõtmise nimelt suurele võidule. Paraadil käivad teiste hulgaas tribüüni eest läbi külalised sõbralikust Saksa DVst, Tallinna sõpruslinnast Schwerinist. Ilmselt on sellel mingi tagamõte.

Et on viisaastaku viimane aasta, võib loosungitel näha ka hüüdeid sotsialistliku töö kangelaste kiituseks. Pidulike marsihelisse lõikab kui noaga sisse üle võidu väljaku kaikuv hüüe “Au nõukogude rahvale - kommunismiehitajale! Hurraa!” Loosungihüüdja hääles on varjamatu vene aktsent.

Seltsimees Toome mimikrimäng

Kunagine Eesti NSV ministrite nõukogu esimees, praegune kinnisvaraärimees Indrek Toome tunnistab, et maiparaad nagu ka oktoobriparaad novembris oli selle aja rutiin.

Ta mõistis, et sel kõigel pole suurt mõtet, kuid mängis truult kaasa. Hommikul, nagu ikka, võttis Toome sisse koha EKP Keskkomitee esimese sekretäri Karl Vaino kõrval, kuulas õõnsaid loosungeid ning lehvitas igavusega võideldes tribüüni eest mööda lohisevale inimvoolule. “Jah, see oli mäng, meie mimikrimäng. Aga inimene, keda süsteem oli aastate jooksul kasvatanud, võttis seda kui loomulikku asja. Kedagi ei aetud ju kepiga kohale,” mõtiskleb vana kommunist. Jah, mõnele mujalt tulnud parteilasele oli see ehk pidu. Mõni tõsine parteilane võibolla nautis seda, kuidas töölisklass teda kõrgel tribüünil imetleb. “Mina lihtsalt seisin need kaks tundi ära,” sõnab Toome.

Kas meenub midagi naljakat või eriskummalist sest ajast? “Ei. Tõesti, mitte midagi ei meenu. Aga seda juttu, nagu mõni tänapäeval armastab rääkida, et käis juba siis paraadil, sinimustvalge kivi taskus, ma ka ei usu.”

Mõnikord oli päris lõbus

“Eks see oli selline pool vabatahtlik-sunniviisiline üritus. Aga teinekord, kui oli ilm oli ilus, oli paraadil ju täitsa vahva,” meenutab napsitehase Liviko kauaaegne juht Udo Themas. “Võtsid loosungi "Au tööle" – või mis ta kurat oli -, jalutasid tribüüni eest mööda. Lehvitasid ning olid õnnelik, kui vastu lehvitati. Nägid vähemalt parteibossid lähedalt ära."

Livikol polnud kunagi probleeme sellega, et äkki ei tule inimesed paraadile välja. “Meil oli tollal tööl päris palju venekeelseid inimesi ja neile meeldis väga paraadil käia. Nende jaoks oli see pidu – guljaanje,” jutustab Themas.

Aga sellist inimest, kes oleks 1. maid ideoloogiliselt väga tõsiselt võtnud, Liviko direktor pikkade aastate jooksul oma tehases ei kohanud.

Telekas räägiti asjast

Kui orkester kell 9.00 paraadi stardipauguks marsiviisi esimese akordi lahti lõi, istus legendaarne telemees Mati Talvik juba linnavalitsuse hoone (tollal Tallinna Rahvasaadikute Nõukogu täitevkomitee) teisel korrusel lahtise akna alla sätitud laua taga, monitorid ees plinkimas, ning oli valmis alustama otsereportaaži. Tema kõrval oli tavaliselt tänaseks poliitikasse siirdunud Vladimir Velman, kes tegi ülekande venekeelsed lõigud. All tribüüni juures seisid veel paar-kolm reporterit, kelle ülesanne oli teha intervjuusid prominentsete rongkäigus olijatega.

Millest Talvik otseülekandes rääkis? Ikka asjast. Me saime juba ammu aru, et tühja ja õõnsa mulaga seda tammumist välja ei vea. Tegime panuse infole. Mingi kondikava oli ees – et millal keegi tuleb ja millal läheb, kes ta on ja mida teeb. Ülejäänu oli kõneosavuse küsimus. “Valdo Pant ütles kunagi, et sellise ülekande ajal võib tegelikult rääkida millest iganes. Nii siis saigi kirjeldatud majandusseisu, märkida ära, et on ilus kevadilm, et valmis mingi majake või avati kino,” räägib Talvik. “Tüütu värk oli see, kui NSV Liidus oli käivitatud mingi kampaania – no näiteks kampaania keemiatööstuse arendamiseks. Seda tuli küll pidevalt nagu papagoi korrutada."

Talvik ei mäleta, et mingi vale sõnakasutuse või ebakorrektse lause pärast oleks vaibale kutsutud. “Kui sõimati, siis ikka asja pärast – et mõni intervjuu oli liiga pikaks veninud või nii.”

Kui Tõnismäe poolt kostus mootorimürinat, teadis telestaar, et spetsautobaasi koristusmasinad startisid Võidu väljakut puhastama, paraad oli seks korraks läbi ning tema võis oma pillid kokku korjata.

Ja veel. “Maiparaadist oli ülekannet palju kergem teha kui näiteks oktoobriparaadist. “Inimesed olid rõõmsamad, ei olnud seda pseudokilinat-kolinat.”

Nagu alati trükkis keskajaleht Pravda mõni päev enne 1. maid ära loosungid, mida paraadi ajal maha hõikuda. Tollane ministrite nõukogu esimehe esimene asetäitja Ain Soidla mäletab, et loosungitega oli alatihti probleem. Raske oli leida inimest, kes oleks soovinud neid ette lugeda.

Hädast päästis üks madalama astme parteitöötaja, keegi sm Laksberg. Hea häälematerjaliga mees istus mitmel aastal linnavalitsuse hoone teisel korrusel, jõi kohvi ja jälgis silmanurgast rongkäiku. Sobival hetkel hüüdis loosungi, mis kajas läbi valjuhääldite üle Võidu väljaku.

Tribüüni taga võeti vaikselt napsi

1980. aasta "Nõukogude Eesti”. On Lenini 110. sünniaastapäev. Noorsooteater toob lavale näitemängu “Sinised hobused punasel luhal”. Kalju Komissarov on Lenini rollis. Esmakordselt mängitakse suurt juhti ilma vastava grimmita. See põhjustab elava arutelu. Samas võtmes tuuakse etendus lavale ka Vene Draamateatris.

Maiparaadil domineerivad loomulikult loosungid, kus sees Lenini nimi.

Eesti Filmiarhiivi konsultant Pearu Tramberg peatab videolindi hetkel, mil Karl Vaino lehvitab tribüünil loiult rahvale. Tramberg osutab Vaino õla taga seisvale õhetava näoga admiralile, kelle silm väga napilt lahti seisab. Admiral on ilmselgelt purjus. See, et tribüünrahvas paraadi ajal lähedalasuvas puhvetis elavalt napsitas, oli ju üldteada.

Soidla sõnul oli tribüünidel ühtekokku oma 300 inimest. Lisaks kõige kõrgematele bossidele veel väiksemad tegelased, bosside pereliikmeid, igavene hulk sõjaväelasi, veteranid ja lihtsalt külalised. Ja nad kõik käisid Vene Draamateatri fuajees spetsiaalselt pidupäevaks avatud puhvetis külmarohtu võtmas. “Eriti novembris oli see lausa hädavajalik,” märgib Soidla.

Mõni mees istus puhvetis kogu paraadi. Seda, et tribüüni taga käib vilgas tegevus, märkas ka linnavalitsuse hoone teisel korrusel ülekannet teinud Talvik. “Eks seal üks tinapanemine käis,” teab telemees. “Aga ära sa kirjuta nüüd, et mehed olid seal maani täis. Ei olnud nii. Eks seal käis selline po rjumotški võtmine.”

Mõnikord õnnestus Talvikul või mõnel tema kolleegil tabada intervjuuks vajalik inimene just puhvetijärjekorrast. See oli ju hea, ei pidanud inimest väljast otsima.

Ainult tribüüni esimese rea mehed, need kõige tähtsamad bossid, ei saanud puhvetisse minna. Nemad pidid kogu paraadi aja seisma ja rahvale lehvitama.

Võibolla just seepärast ei lastudki paraadil kunagi pikemaks venida kui poolteist-paar tundi. Et pärisbossid ära ei külmetaks. Pealegi kippus kirglik kalamees Vaino alati Pasleppa kalavetele.

Toome ja veel mõned kõrged ametnikud suundusid linnavalitsusse. Seal oli kaetud laud. Väike kohv ja konjak, ei rohkem. 

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Ekspressis 02.05.2003