Eve jõuab Balti jaama just sel hetkel, kui tunnen, et enam helistamata ei saa… “Ära muretse,” on ta mulle eelmisel päeval öelnud, “minul on seljakott alati eelmisel õhtul pakitud. “Hommikul teatab heitunud hääl, et ta on öö läbi mingeid graafikatriennaali materjale saatnud ja meilidele vastanud ja täitsa läbi.

Vagunisaatja, pildid lahkumisest, musid-kallid. Vaevu mahume oma kottidega uksest sisse ja koridoris liikuma. Kohad 5 ja 6 – päris head numbrid, mõtlen. Ehk toovad õnne…

Avame šampuse ja joome kollastest emailitud matkakruusidest. “Seda on meile praegu väga vaja,” ütleb Eve oma kuulsa lause. Mida, küsin. “Seda reisi ja seda šampust.”

14. juuli

Moskva, Leningradskii vokzal. Õudselt palav, ehkki kell alles pool üheksa. “Siin on ju aeg üks tund ees,” torkab Eve ja sätib kella “õigeks”. Mina ei tee seda kunagi, ikka arvestan tunde maha ja juurde.

Kaasani vaksalis on võimatu hingata, nii palju inimesi ja nii palju suitsetavaid inimesi pole ammu näinud. Pakid 170 rubla eest keldrisse hoiuruumi ja minema siit!

Kohtume Eve kunstnikust sõbra Andreiga suure punasest graniidist Lenini all Moskva kesklinnas. Andrei on täpselt selline, nagu Eve on kirjeldanud – rõõmsameelne, uudishimulik, lopsaka ütlemisega ja oma tegemisi mitte millekski eriliseks pidav mees. Enne kohtumist on ta mobiilis palunud, et “ne izdevaite nado mnoi, ja potolstel...”

Militsionäär palub meid viisakalt lahkuda, sest “Moskvas mälestusmärkide all ei istuta!” ja kohe sõidamegi pöidlaküüdiga Andrei sõbra juurde.

Niisugune korter saab olla ainult siin, ainult Moskvas. Sajad ruutmeetrid valget ja ainult valget. Kolm erinevat duši- ja vanniruumi, massaažilaud, automaatselt vahetuv õhk, suur professionaalne köök ja hurmav noor korealasest peremees, kes meile parasjagu hõrgutavat püreesuppi keedab. “Net, net, ja risovat ne ljublju,” tõrjub Andrei, kui kahtlen, kuidas ta selle keerulise ruumi ilma joonistusteta disainis. “Ja vot tak! ” – teeb õhus käega suure kaare ja meie noogutame.

Sööme suppi riivitud avokaado ja imeliselt lõhnava värske trüfliga, mis korteriperemehele Sašale äsja on saadetud. Saame teada, et nii suur maksab korraliku auto hinna.

Vaksalis on rong juba ees. Rühime vagunisaatja juurde ja pärime kohe, kuidas me hommikul Kaasanis bussi või laevani jõuame, et Tšeboksarõsse sõita. “Ma viin teid autoga,” teatab rahulikult helehallis linaseseguses ülikonnas mees ja annab mulle oma nimekaardi. Rafael saab minu oma vastu ja teada, kes me oleme. “Kas teil teised ka niimoodi teevad?” Mida, pärin. Teised rektorid – et sõidavad niimoodi seljakottidega üliõpilastega Venemaal ringi? Vastan häbelikult, et vist mitte… võib-olla nooruses…

Jah, sest see on siiski “po võše” / teine tase... Noogutan ja otsustan, et see on viimane kord, kui ma oma ametist räägin.

Rong peatub Vehhovkas ja vaguniuksel tunglevad kümned kristallimüüjad, mõned murravad end tamburist jõuga läbi ja täidavad koridori oma suurte kottide ja kisaga. “Kas sa pildi said?” uurin. Eve on äraolev ja näitab pilguga selja taha – turske ­sõjaväelase moega mees raiub: “Ubiraite veštši, eta estonka vas snimaet i zavtra budet v estonskih gazetah, kak plohho russkie živut!” Olen kindel, et järgmisel hetkel rebib ta Evel kaamera käest ja lööb... “Ja v Afganistane služil, v Tšetšenii služil...” Selgitame aeglaselt ja tasase ­häälega – et mees maha rahuneks –, et oleme kunstnikud ja meie eesmärk ei ole halvustada, vaid pildistada elu – ja et me armastame Venemaad. Aga väike Eesti on oma iseseisvusega suurele vene hingele haiget teinud ja see ei ole viimane kord, kui meile see äng näkku paisatakse.

Pärast kõhutäit restoranvagunis toob lahke vagunisaatja meile kangi, et me kindlasti öösel end ja oma kallist akadeemia tehnikat turvaksime. Ja näitab veel üht nuppu ukse kõrval, mis “kindlasti peab, sest eriti vastu hommikut on vargusi palju”.

Esimest korda on kõhe ja kupee tundub külm.

Aga kohad on ju ometi 5 ja 7 ja see toob õnne, juba tõigi Rafaeli!

15. juuli

Sõidame Rafaeli tumerohelise NEXIA Daewooga Kaasanis ringi ja oleme palavusest oimetud. Laevad mööda Volgat üles ei lähe ja meil on bussipiletid Tšeboksarõsse taskus. “See pole pikk tee, umbes neli tundi,” teatab piletimüüja ja tajume, et oleme saabunud kohale. Aeg on aeglane, sõiduplaane pole, pikad vahemaad on tühised ja hinnad nagu jumal juhatab. Mina oma Neitsi-olemusega ei saa nende matemaatikast aru, teatab Eve juba mitmendat korda nördinult.

Kaasanis peab kõik 1. augustiks valmis olema, see on linnapea käsk, sest 31. augustil tähistatakse suurejooneliselt linna tuhandendat sünnipäeva ja kõik tulevad kohale. “Putin priedet obezatelno, Bush priedet, vse priedut,” on Rafael kindel ja meie arutame omavahel, kas Rüütel ka sõidab.

Aga 15. juulil on Kaasanis iga teine maja tänava ääres tellingutes ja kõik peamised teed üles kraabitud, sest kohe-kohe pannakse siia uus sile asfalt peale. Ümberringi meeletu müra ja kaos, lämmatav tolm ja tuhanded laisklevad ja suitsetavad ehitustöölised. Kahtlen, kas ikka jõutakse, sest paljud suured hooned on alles esimeses ehitusstaadiumis. Jõutakse, sest see on linnapea käsk, teatab Rafael veendunult.

Linnakese serval asuvas räämas kahekorruselises nõukamajas võtab meid vastu sooja naeratusega Albina. Ta on militsionäär Juri ema. Meile on omaette tuba valmis pandud, sest “gospodi, devuški, kak že tak, s takimi sumkami notšju, võ naverno progolodali...”. Ja kohe kallistama.

Võtan välja sooja ungari šampuse ja eesti 72% šokolaadi, mida oleme hoidnud erilise hetke jaoks.

“Ahaaa!” Hääl tõuseb kergelt üles ja laulab – see on jaatuse ja nõusoleku märk siinmail, aga sellest saame aru mõni päev hiljem. Oleme õnnelikud ja joobunud ja Tšuvaššias!

16. juuli

“Privetstvujem vas vseh! Sevodnja den roždenija goroda Marposada!” kriiskab ruuporist kilav naisehääl üle linnakese ainsa asfalteeritud peatänava, mis lõpeb trepi ja helesinise Volga jõega.

Pidu on vägev – tänava ääres müügikohad jäätise, sooja õlle, kohaliku džinn-tooniku ja šašlõkiga. Ikkagi 149. sünnipäev ja järgmine aasta on juubel! Seda rõhutatakse igas kõnes ja laulus vaheldumisi vene ja tšuvaši keeles. Lehvitame oma perenaisele ja teeme nende isetegevuslikust laulukoorist ikka rohkem pilte kui teistest.

Hommikul saime tema korteri võtme, et tulla ja minna, millal tahame. Uskumatu, mõtleme, aga talle vastame lauldes – ahaaa!

Millised tüdrukud, oigame, kui mööda peatänavat jalutame. Graatsilised, väikest kasvu, aga kauni büsti ja peente näojoontega. Ja riided! Kõrgete kontsadega kingad (siin kõndisime madalate sandaalidega ainult meie), teksad ja T-särgid või lühikesed seelikud ja toredad satsidega pluusid või lausa pikad korsetiga peokleidid. Otsustame teha moe-eri fotoseeria, mina jahin plikasid ja Eve pildistab ja filmib hullunult. “Kakie krasavitsõ – võ otkuda, takie dlinnõje?” Pärast mitmendat korda saame aru, et seda öeldakse ju meile! Ja kogu aeg!

Linnakese ainukese kaubamaja müügisaal toob mulle meelde Loksa Tarbijate Kooperatiivi viimased päevad. Sitskleidid ja flanellkitlid, botikud ja kamassid, vihikud ja Delo-kaaned, mõned bjass- ja paremad kangad, odavad plastmassist mänguasjad. Kust need kaunitarid endale riided saavad?

Üle tee asuv toidukauplus on lahti 24 h. Kõik, mis vaja, on olemas. Mineraalvesi 22 rubla, pudeli õlut saab 12 rubla eest, aga Belõi Aist on ligi 300 ja Sovetskoje šampanskoje sama mis meil. Kala ja konservid on päris kallid, ülihead pikad rohelises paberis batoonid aga odavad. Tampoonid ja väljamaa šampoonid, hambapastad – mida me neist kaasa tirisime?

Leib tuleb kohe osta, seda õhtuks ei jätku, teatab müüja. Ostamegi. Leiva ja sprotid õlis. Noh, muud ka.

17. juuli

Plaan oli sõita Marposadist väikesesse Elborusovo külakesse. Algul bussi, siis küüdiga. Kõik õnnestus, autojuhid olid lahked ja viimasega tegime jälle intervjuu. Teadis hästi Eestit ja vaatas mulle silma, kui küsimustele vastas. Kinkisime talle lipumärgi ja tema mulle uhke vene tulemasina ja põsele musi.

Kohalik raamatukoguhoidja oli ähmis, sest tema ootas meid alles homme... Kena meievanune naine blondide lühikeste juuste ja pruunide silmadega – Venera. Vaatas ikka vilksti ja vilksti aknast välja ja siis lõpuks teatas, et ootab tegelikult kiirabi oma mehele, kes on mitmendat päeva raskelt haige. Midagi maos ja kõrge palavik. “Appikene!” karjatasime kolmekesi, “jätke meid kus seda ja teist, küll me hakkama saame.” Aga Venera ei jätnud, vaid käsutas lapsed teeristidele arstiabi ootama ja kiirustas meiega külla.

Venera ema Lidija võttis meid üle ja talutas terve päeva ühest majakesest teise. Kenad puhtad majapidamised, laiade vanade põrandalaudadega ja väga kõrgete uksepakkudega. Ikka ikooninurk elutoas ja palju vanu fotosid. Vooditel uuema aja kärtsud roosilised sünteetilised katted ja valged padjad. Seinal kindlasti punane pruutpaari- või hirve- või idamaamustriga tehisvaip. Suur televiisor magamistoas ja korralik külmkapp köögis. Aga siseõued loomadest-lindudest sitased ja kempsud kükitamise, tapva haisu ja auguga – nagu ikka.

Jalanõud jäetakse alati ukse taha.

Õhtul ei teadnud Venera oma mehe haigusest midagi rohkemat. Olevat palutud homme haiglasse raha viia, ehk siis... Sõime värskeid keedetud kartuleid ja kurgi-tomati-tilli-sibula kastet ja jõime teed. Ja kodust “konjakit”. See oli väga hea, täpselt nagu Setomaa parimatel tegijatel. Hahaa! Laulis ka Venera, kui teda kiitsime ja tõstsime klaase za zdorovje, za štšastja i za ljubvi. Meil lubati võtta ­lonkshaaval.

18. juuli

Hommikul saun ületeenaabri Valja juures. Saun on väga kuum, peaaegu nagu meil maal – suur keris, palgid, pööraga uks... osa hoonest on küll plokkidest. Kõrge pingi ees on tundmatust materjalist palakas – et veelgi kuuma õhku hoida. Peaks Kaljule rääkima, mõtlen, aga tegelikult mulle eriti ei meeldi, sest viheldes on ruumi vähe ja kuum eesriie põletab keha. Kükitame põrandal ja peseme end – esimest korda üle pika aja! Teeme uduseid pilte ja intervjuu õhetava Valjaga ja joome koduõlut. Taevalik tunne!

Kõik tädid ja tüdrukud on oma rahvariietega õue peal ja esimest korda tunnen end nagu Ameerika kolonisaator... pildistame hullumeelsuseni. Üliõpilased on vaimustuses. Eve muudkui filmib ja filmib ja kui ma ütlen talle, et meil ei jätku varsti enam linti, viskab mulle mao pilgu.

Valja saadab meid ja tal on pisarad silmis. Kui saaks, tuleks nad Veneraga mõlemad meiega kohe kaasa, mõtlen. Kinnitame talle, et meie ka ei taha vanaks saada ja tunneme end palju noorematena, kui välja paistame...Ja et meil on tunne, et tšuvašid on meie sugulasrahvas. Kallistame.

19. juuli

Jõuame jälle Tšeboksarõsse. Uskumatult pompoosne marmorist raudteejaam, pärast mõningaid sekeldusi (ülemuste otsimised, lõunavaheajad, erinevad kassad jne jne) saame suured seljakotid hoiuruumi ja väiksemate kompsudega marsruuttaksoga Kozmodemjanskisse. See on ju Marimaa ja meie hõimurahvas! Siia me tegelikult ekspeditsiooniga ametlikult sõitsime!

Kozmodemjanski ainuke hotell on just see, mida vajame. Omaette olemist ja rahu. Sest – nagu Kadri ütles – jumalikku ettehooldust on siinmail liigagi palju... Blanketi täitmine lõpeb blondeeritud administraatori otsusega, et ta võtab meid “niisama” sisse. Oleme Ivanovad. Maksame 336 rubla ja täidame ülimalt tagasihoidliku toakese kolmandal korrusel oma olemisega.

Öösel meeletu äike ja ei mingit vett logisevas dušis ega kempsus. Õhk endiselt nagu kartulikeedupotis.

20. juuli

Nagu Lidija lubas, nii ka on. Kultuurimaja suures pruuni dermatiiniga kaetud restoranisaalis, mida enam ammu ei kasutata, on kaetud hommikusöögilaud. Korralik kohv! Magus kohupiim, võileivad ja roheline oma aiast. Mõnus!

Kuuleme, et “mõ dlja vas programmu zdelali” ja korduvalt, et “vopros seitšas rešajetsa”. Muidugi, saabunud on kalk kultuuriosakonna juhataja, keskealine kandiline mees – ja Lidijale on see hetk väga oluline. Murran oma lubadust ja annan nimekaardi. Vastuseks saame külma intervjuu, hämmelduse, et me ei sõida temaga 40 kilomeetri kaugusel asuvasse külla rahvakunstikollektiivi esinemist vaatama ja aktsepti, et “u nas svoja programma”. “Midagi ei ole teha,” on Eve teine kuulus lause. Me tahame teha seda, mida meie tahame. Siin ei ole see naistel kombeks.

“Kareta podana!” rõõmustab Lidija – ronime khakivärvi Kazikusse, kus tagapingil juba istuvad kena, kõrgete põsesarnadega (nagu meil Evega!) noor neiu ja kuiva erkpunase huulepulgaga võõbatud, kramplikult naeratav tädi. Pole kahtlust, kust või kes ta on. Ah, mis sest! – peaasi et kultuuriosakonna mees ongi lahendanud meie probleemi – kuidas sõita Kadri poolt soovitatud külakesse, aga samal ajal pildistada tee ääres olevaid uhkete maalingutega bussiputkasid. Sest see on tänane projekt.

Sõidame, Eve pildistab, mina joonistan ja kirjutan. Krimpsupäevitanud luider autojuht on Evele nagu kaitseingel – kord hoiab ajalehte varjuks, kord hüüab, et “ostorožno – mašina!”. Tüdruk ja tädi jälgivad huviga ja pärast ühispilti ülemaalitud putka ees lasen mutil oma vihikusse kirjutada seinal olnud loosungi – “gornomarijski mjod – võševa katšestva!”. Nüüd oleme sõbrad ja nemad meie projekti osalised.

Julialõ on täpipealt samasugune küla kui Elborusovo, ainult savimullased külateed on veelgi vaolisemad ja õhus hõljub kuuma ükskõiksust. Meid oodatakse uuemas pooleliolevas suures elumajas – kõhn peremees ja tema heledasilmne eestlaslik naine. Sinises köögis on laual kala ja munad ja muidugi tee ja natuke magusat kohalikku veini. Leiba lõigatakse igal pool suurte lohakate viiludena.

21. juuli

Hommikul kõhus keerab. Eile käisime naabrite saunas – masendavas leiges räpases kohas, kus pidin tükk aega pimeduses leiliviskamise auku otsima. Lõpuks nägin kolde ümber kivihunnikut ja sortsasin sinna... sssss...

Peremees, kunagine kuulus pillimeister, pakkus hiljem rasvast kala ja poesamakat. Ja igatses endisi aegu – “u vas naverno eštšjo huže”. Tema lapsega vennatütar aga ei jätnud meid hetkekski kahekesi, näris aga rohukõrt ja uuris meie homseid tegemisi. Et Volga äärde ujuma läheme kõik koos. Meie vastu, et läheme ise. Tema jälle, et “vse vmeste”.

Öösel võtsime Imovanet, et magama jääda. Uus maja on ehitatud nii, et seal ei avane ükski aken. Hiljem saime teada, et nii nüüd külas tehaksegi.

Poe juures ootab meid närviline vanamees ja teatab, et tema ootab meid varahommikust peale oma koolimuuseumisse. Aiman halba, aga Evet haarab mingi eriline vaimustus.

Esimene pilk ruumile ütleb kõik – Lenini ja Stalini pildid, Gagarin, Valentina Tereškova, langenute nimekirjad ja pildid, palju gramota’id ja vimpleid. Mõned armsad tikitud taskurätikud – “ja ljublju žit v Julialõ”. Ätt uhkeldab, et on kirjutanud üle 30 raamatu, romaane ja novelle ja luuletusi, ja et tema kolhoosniku käsiraamat on tõlgitud mäemari keelest niidumari ja vene ja kasahhi ja... ta ei mäletagi enam mis keelde. Ja et ta on kuni viimase ajani koolis mari keelt ja kirjandust õpetanud. Kindlasti on kõik külakooli õpilased pidanud tema raamatud läbi lugema, mõtlen. Õudne!

Veeteede kodumuuseum jätkab sama rida, aga seal on siiski rohkem Volgaga seotud pilte kui punast poliitikat. Just nagu selle kompensatsiooniks paneb uhke muuseumipidaja selga ordenitega pintsaku ja läheb lahti: “mõ že vmeste tak horošo žili vo vremja Brežneva...” Kui meile poleks uhhaad lubatud, laseksin kohe jalga. Kogu majas on ilge uriinihais. Eve filmib hullunult. See ajab mind veel rohkem närvi.

Keldriruum on sisustatud nagu laevatrümm. Iseenesest tore ja kõik peremehe enda kätetöö, aga õhku on siin veel vähem ja uhhaa asemel on ülekõrbenud ja luine kala. Ja tee ja kommid ja paksud leivaviilud ja jälgi maitsega samakas. Peame mitu korda seletama, et meie võtame “po nemnošku”.

Volga-äärne on mudane ja vesi sogane. Aga milline peisaaž – kõrge vastaskallas sügavate uhteorgudega, silm näeb nii kaugele kui ei kunagi Eestimaal. Laulame täie rinnaga – širokaaa stranaaa mojaaa rodnaaaja... Ja siis märkame vikerkaart.

Kadrilt (EKA rahvakunsti õppetooli juht Kadri Viires – Toim.)sõnum:

21/07/05 15:16

Istun Kozmodemjanski miilitsas, me ei ole marimaale oodatud. Parem, kui hoiate madalat profiili ja tegutsete külades. Passid on OK, Hi valvelauas moskovski pr 29/24. Edu, K

“Ma ju ütlesin, et tuleme ujuma koos” – Ira näris jälle rohukõrt ja vaatas meile etteheitvalt otsa. Kas me hakkame tagasi minema? Teatasime ebaviisakalt, et me ei tea veel, kui kaua me siin olla tahame...

Uus uskumatu sõnum Kadrilt:

21/07/05 16:31

Meid saadeti maalt välja miilitsa eskordi saatel. K

Mobiil tõrkus Kadrile vastust saatmast. Proovisime teisi, sama lugu.

Siis nägime surnuaeda – kõrge rohu sees savised unustatud kalmud üksikute pleekinud plastmasspärgadega, siin-seal kööbakad lauad ja pingid. Paar rohmakat kõrget kääbast olid paljad – tuli meelde, et eile oli külarahvas matustel käinud. Siis üks neist.

Kurgus nööris. Millegipärast mõtlesin oma Siberist tagasitulnud vanaisale.

Kell 12 õhtul helistati perenaisele ja jutustati pikalt. Kui mulle toru anti, tundsin meie tulipunaste huultega tädi kohe ära. Kiitsin kõva häälega pererahva külalislahkust ja sauna ja muuseume ja loodust... “Meie kuulsime, et linnas olid mingid sekeldused mingite eestlastega... kas teile on helistatud?” Vastasin vapralt, et meile pole keegi helistanud ja üldse oleme teinud palju tööd ja meil pole aega siin “zanimatsa sotovõmi mašinami”.

Öösel roomasin Eve tuppa. Kõhus keeras meeletult. Eve haletses mind ja naeris, et kuna tema on teadlik raipesööja, siis nii lihtsad KGB trikid juba teda ei murra. Hakkas kergem.

22. juuli

Tagasi Tšeboksarõs, alustame koduteed. Raudteejaama klaasist seintega pagasiruumis vahetame oma higist kanged kleidid ja pesu puhtamate vastu. Kaks abivalmis mundris naisterahvast, jaamatöötajat, valvavad meid ja naeravad, et pärast seda vaatepilti ei taha kohalikud mehed enam nendest midagi kuulda. Miks, pärime. “Sest teie olete ju nii ilusad ja pikad ja teistsugused...”

Ühiselamus on õhustik nagu Piiteris sõja-revolutsioonikomitee palavamatel päevadel. Saame teada, et järgmisel päeval pärast meid saabus Kozmodemjanskisse Eesti Kunstiakadeemia 17-liikmeline ekspeditsioonirühm, kuhu kuulusid ka Müncheni antropoloogiamuuseumi teadusdirektor ja kaks kunstiõppejõudu Belgiast. Koguneti peaväljakule administratsiooni, nn valge maja ette, et ennast korralikult registreerida ja tutvust teha.

Aga seal teatati Kadri Viiresele, kes on Akadeemia soome-ugri uurimisreise vedanud 1994. aastast, et “kohalikud võimud” ei ole pidustuste ajal suutelised linnas turvama nii suurt rühma võõraid inimesi – algab ju “praasdnik hjuumora”! Kohe ilmunudki nurga tagant sobiliku suurusega buss ja ühe militsionääriga sees ja teistega autos bussi ees toimetati “kahtlusalused” Marimaalt välja.

Kadri telefon heliseb kogu aeg – ajalehed, raadio, televisioon... Eesti meedias on ha­pu­kurgihooaeg, aga meie unistame, et äkki kirjutavadki, et selline reis toimub 28. (!) kor­da ja et see tähendab tuhandeid koopiaid su­gulasrahvaste kultuuripärandist, fotosid ja filmilinte.

Naiivsed.

23. juuli

Moskva, varahommik. Kell on natukene viis läbi eesti aja järgi. Komberdame üksteisel käest kinni hoides ühest jaamahoonest teise. Zal povõšennovo komforta meid ei veena – esimene tund 200 rubla, iga järgmise eest kasseeritakse sajakaupa, aga konutada saab ainult tugitoolides. Oleme surmväsinud ja palavusest nõrkemas. Öösel käisime läbi oma reisi tööd ja tegemised, elud ja armastused ja see on võtnud viimase. Rong Tallinna väljub õhtul kell kuus.

Igas vene suuremas jaamas on komnata otdõhha, tuleb mulle meelde ja selle me leiamegi.

Lihtsas toas on viis voodit, rahu ja vaikus – hoiatatakse, et võib-olla tulevad mõned veel. Meil ükstapuha, kukume vooditesse ja juba Eve magabki norinal.

Öösel nelja-viie vahel on piir. Vene poolelt kontrollitakse asjalikult, aga sõbralikult neli korda, eesti nooruke piirivalvur on samuti kiire, aga siis...

“Vaatame nüüd, mis nendes kottides on,” teatab range häälega mundris naisterahvas – “ma pean ju kellegi pagasit kontrollima ka!” Ise kiikab koridori, kas kuuldi. Näost lubivalge Eve tõuseb aegluubis koikult... “noooooh, siin selles sahtlis on sokid, siin kummikud ja plekist toidunõud, siin kaamera, statiiv ja fotoaparaat, siin mustad riided, pesu... tahate näha?” Tunnen, et kohe plahvatan tuhandeks tükiks.

Tõesti, oleme vist koju jõudnud!

Kadrilt sõnum

26/07/05 19:40

Saime, mis tahtsime, esiteks sisenesime väikeste gruppidena objektile, mis eile ametlikuks loaks, kutseks ja abiks vormistati. Peaadmin syydistas õekesi alatus pol sabotaažis ja palus mul korrata kysimusi teie intervjuudest – kysisin, kas ta on õnnelik – ja avaldada armastust oma emakeeles. Kuni eksped lõpuni mägimaris kylades mõõduka hoolduse all. K

PS Tänaseks on kõik ekspeditsioonil osalenud kodus tagasi ja õnnelikud. Tuleval aastal sõidavad tudengid Siberimaale. Meie läheme ka – kui Kadri kutsub ja meid... lubatakse.