1000 päeva asjata türmis
Väidetavate vägivallatsejate hulgas oli mitu praegust kriminaalpolitseinikku. Ehkki Kapo tõestas peksmise fakti, ei suudetud osutada, millised politseinikud ülekuulatavaid piinasid. Kahtlustati isegi, et samad politseinikud lisasid süüasjale kunstlikult tõendeid.
Vanamemme mõrv andis 22 krooni
1999. aasta suve hakul, 3. juuni öösel tapeti oma kodutalus Tapa lähedal Maria Minejeva (80). Mõrtsukad – jälgede järgi oli neid kolm – sisenesid maamajja läbi akna, tõstes selle koos raamiga eest.
Röövlid köitsid voodis istunud perenaise käed traadiga ning asusid raha välja peksma. Asi läks piinamiseni – köögist leitud näpitsatega tõmmati välja memme varbaküüs. Kolm jõmmi peksid rauka näkku ja rindu nii, et ta suri kohapeal roidemurdude, kopsurebendi ning neeru-, maksa- ja ajukahjustuste tagajärjel. Öhe kadunud varaste saagiks langes vaid kummikust leitud 22 krooni.
Juba mõnda aega oli sarnase “käekirjaga” jõuk mitmes maakonnas vanureid julmalt peksnud ja röövinud. Sestap võtsid brutaalse loo uurimise üle pealinna politseinikud. Juhtumit hakkas harutama viieliikmeline rühm eesotsas eriti tähtsate asjade uurija Boriss Kotljariga.
Sündmuskohal küsitles politsei ohvri sulast Dmitri Žurbad (33), kes oma sõnul une pealt kinni seoti ning kogu õudust seina tagant pealt kuulis. Sulane ning tema kaks venda – Valeri (38) ja Igor (40) – sobisid vanuritapjate profiili nagu valatud. Nad olid joodikud, kes polnud kunagi silma torganud erilise seadusekuulekusega.
Kilekott pähe ja elektrišokki peale
Vendade Žurbade õnnetus seisneb just selles, et nad pole “valged inimesed”. Keegi ei mäleta, kas kaheksa klassi haridusega vennad on eales püsivat palgatööd teinud. Hinge hoidsid nad sees juhuotste ja pisipättustega, aga mitte vägivallatsedes, kinnitavad kohalikud.
Mõnepäevaste vahedega võetakse kinni kõik kolm venda. 14. juunil 1999 tunnistavad Pagari tänaval oma süüd Igor ja Valeri. Kõige värvikam on aga päev hiljem koostatud noorema venna Dmitri ülekuulamisprotokoll. Ta loobub advokaadist ja pihib lahinal. Võtab omaks lisaks vanamemm Maria mõrvale veel 12 inimese tapmise (!) ning seitsme-kaheksa talu röövi. See teeks Žurbadest Eesti lähiajaloo hirmsaimad sarimõrtsukad.
Kuid juba eeluurimisvanglas alustavad vennad Žurbad prokuratuuri pommitamist kirjadega, kus nad kirjeldavad uurijate toorutsemist: peksmist käte-jalgadega ning telefoniraamatuga, lämmatamist kilekotiga ning koguni elektrišokiaparaadi tarvitamist.
Neile ränkadele väidetele annavad kaalu Tallinna Politseiprefektuuri arestimaja meditsiiniraamatust leitud sissekanded 16. ja 17. juunist 1999. Päev pärast 12 mõrva puhtsüdamlikku ülestunnistamist diagnoosib kohalik velsker Dmitril “hõõrdunud haavad käeraudadest ja labakäte turse ning peksmise jäljed rinnaku piirkonnas”.
“12 inimese mõrva omaksvõtt sellel ülekuulamisel oleks pidanud kohe tõsist kahtlust tekitama ja neid ütlusi kontrollitama. Nende alusel tulnuks hinnata kõikide tema ütluste adekvaatsust, mis jäi tegemata,” kommenteerib tagantjärele asjaga tutvunud riigiprokurör Alar Kirs.
Keskkripo peadirektor Andres Anvelt, kes juhtumi uurimisega ise kokku puutus, eitab vägivalda. “Raske on kommenteerida, miks nad kõik omaks võtsid. Oskan öelda, et need isikud olid omapärase mõttemaailmaga tüübid. On ennegi ette tulnud, et inimene võtab mingil põhjusel võõra kuritöö omaks. Sellega ei pruugi kaasneda vägivald.”
Oled vaene, seega süüdi
Meeleheitel mehed ähvardavad vahi all viibides isegi näljastreigiga. Kuid prokuratuur suhtub asja kõrgilt. “Teie avalduses toodud väide, et olete täielikult kaitsest ilma jäetud, on ilmselge vale, millisega edaspidi ei ole otstarbekas prokuröri poole pöörduda,” vastab ühele vahistatutest Järva Prokuratuuri vanemprokurör Kaarel Ilus.
Formaalselt on prokuröril õigus. Et asotsiaalse taustaga ja puruvaeste vendade kaitsja töö pole kuigi ahvatlev, voorib eeluurimise ajal riigi poolt määratud kaitsja kohalt läbi advokaate nagu kirjusid koeri.
Hoolimata reast vastuoludest ülestunnistuste detailides, lähevad kolm venda 2000. aasta kevadel kohtu alla. Ikka raiuvad Žurbad, et tunnistused saadi neilt piinamise ja ähvardustega. “Selline vabandus on kohtualuste stampkaitse ega mõju reeglina usaldusväärselt,” nendib advokaat Enno Palumets hiljem pressis.
Pigem mõjuvad kahtlaselt kohtualused ise ning nende sõbrad. Mitu tunnistajat annavad Valerile ja Igorile alibi, aga neid tunnistusi ei pea kohus usaldusväärseks. Ei advokaadid, prokurörid ega ka kohtunikud võta jutte piinamistest tõsiselt. Kellelegi ei tundu veider, et jäeti uurimata või ei tõendatud ülejäänud mõrvu ja rööve, mille vennad politseis justkui omaks võtsid.
Otsustab ekslev sõrmejälg
Andres Anvelt pole siiani veendunud, et Žurbad on täiesti puhtad poisid. “Paljud neist tunnistatud tegudest puudusid kuritegude statistikast, mis viitas, et tegu on nende enda müstifikatsiooniga.” Politseidirektori sõnul tekkis ka uurijatel kahtlus. Valeri Žurba pandi valedetektori alla. Ehkki kohtus see protseduur arvesse ei lähe, viitas test, et ta valetab väites, et pole kuriteoga seotud.
Sisuliselt mõisteti kolmik süüdi eeluurimisel saadud ülestunnistuste ning ühe mõrvapaigal aknaraamilt leitud sõrmejälje põhjal. Viimane kuulus Valeri Žurbale, kes oma sõnul olevat käinud pool aastat varem majas aknaid vahetamas. Kaitsja ei juhi tähelepanu asjaolule, et sõrmejälg küll tõestab venna viibimist talus, aga ei näita, millal ta seal käis. Veel vähem näitab see, et ta veretöös osales. “Tagantjärele saab väita, et kaitse ei olnud professionaalne,” nendib riigiprokurör Kirs.
Lisaks torkab tagantjärele silma, et otsustav sõrmejälg ilmub kohtuekspertiisi materjalide hulka hiljem ning ülejäänud materjalidest eraldi. Kaitsepolitsei kontrollis koguni versiooni, et selle võtmetõendi lisasid uurijad kunstlikult. Kahtlus ei leia kinnitust.
30. mail 2000 mõistab Järva Maakohtu esinaine Ingrid Niinemägi Dmitri Žurbale 11 aastat vanglat ning Valeri ja Igor Žurbale kummalegi 10 aastat. Vennad kaebavad otsuse edasi.
Uus tunnistaja!
Kaks nädalat enne, kui lugu apellatsioonikohtus uuesti arutlusele jõuab, toimub kuluaarides järsk pööre. 23. augustil 2000 kuulab keskkriminaalpolitsei ühe teise juhtumi raames üle kellegi Rustams Mitrauskise.
Mustlaseverd mees jutustab detailselt, kuidas ta koos kahe kambajõmmiga osales aastapäevad varem Tapa külje all ühe vanamemme röövis ja peksmises. Mitrauskis viib politsei otsejoones Maria Minejeva tallu ning kirjeldab – nii nagu ainult osaleja seda võib – toimunud kuritegu. Vendade Žurbade vabastamiseni jääb tol hetkel veel 19 kuud.
Muuhulgas näitab mees kätte täpselt õige akna, räägib mehest, kelle nad kinni sidusid, jutustab perenaise peast maha kukkunud parukast ning kirjeldab kohta, kuhu röövlid auto parkisid. Mustlane nimetab kaks kaasosalist – Gunnar Simanise ja Georg Šaškovi B>. Esimene neist viibib juba muude kuritegude eest vahi all, kuid polnud vanamemme peksmisest politseile midagi rääkinud. Teine on tagaotsitav.
Tallinna Ringkonnakohtuni see info aga ei jõua. Kriminaalkolleegium jätab 11. septembril 2000 vendade karistuse jõusse, ignoreerides väiteid politseivägivallast. Vennad pöörduvad Riigikohtusse, kuid too ei võta asja isegi arutusele. Žurbad saadetakse Murru vanglasse.
Politsei kontrollib aasta otsa teisi versioone
Tekib küsimus, kui tõsiselt politsei pingutas, et süüta mehi vabastada. Politseidirektor Anvelti sõnul kontrollis politsei eri versioone: “Tuli koguda veel tõendeid.”
Politseiameti pressiesindaja Indrek Raudjalg täiendab: "Selleks, et alustada jõustunud seaduse (seda ju jõustunud kohtuotsus on) muutmist ehk teistmist, tuleb seda ka põhjendada ja tõenditega kinnitada. Paljasõnalisusest selleks ei piisa. Ja hetkest, kui keskkriminaalpolitsei sai teada tehtud veast kuni Žurbade vabastamiseni kulus aeg selleks, et koguda tõendeid ja lõpetada põhjustatud ülekohus."
Möödub terve aasta enne, kui politsei Lätis redutanud Georg Šaškovi kätte saab. See tunnistab 2001. aasta septembris vanamemme peksmise üles. Kirjeldab asjaolusid täpsemalt ja loogilisemalt kui samal ajal tapatöö eest karistust kandvad vennaksed. “Tema tabamisel oli otsustav tähtsus, mis lahendas kogu mõistatuse ning andis lõplikult tõendid ja kindluse, et Žurbad on süütud ning kuriteo on toime pannud mustlased,” räägib riigiprokurör Kirs.
Veereb veel kolm kuud, enne kui ka vahialune Simanis rääkima hakkab.
Ehkki politseil on 2001. aasta lõpus käes kolm ülestunnistust, mis Žurbade süü ümber lükkavad, kulub veel üle kolme kuu, kuni Riigikohus 27. märtsil 2002 vennad vanglast vabastab. See on esimene kord moodsa Eesti kohtupraktikas, kus mõrvas süüdi mõistetud vangid pärast tegelike tapjate vahistamist vabastatakse.
Alar Kirs – sama prokurör, kes nõudis Žurbade vabastamist – käsib Kapol uurida, kas ja kes kriminaalpolitseinikest sundis vendi vägivallaga mõrvasüüd omaks võtma. Juhtumist räägivad lehed. Nädal pärast vabanemist esinevad kaks venda koguni TV3 populaarses otsesaates Kahvel.
Uurimisvead maksid kokku miljoni
Valeri Žurba istus alusetult kinni 1021 päeva, Igor 1018 päeva ja Dmitri 1017 päeva. Möödunud aasta lõpus andis riik neile selle eest igaühele üle 320 000 krooni. Ehkki see on summa, millesarnast pole vennad varem näinud, ei suple nad praegu Tapal kaugeltki luksuses.
Vanima venna Igori murdis insult veidi aega pärast vabanemist. Ta on kõnevõimetu ja saadab oma päevi õhtusse Tapa hooldekodus. “Rõõmsameelne ja rahulik patsient, kuid iseseisvalt elamiseks ei ole ta enam kunagi suuteline,” räägib hooldekodu juhataja Saima Alavee. Viinaveast sai Igor lahti. Hüvituseks saadud raha kulub riiete, maiustuste ja kassettide ostmiseks.
Ka Valeri ja Dmitri jätavad haleda mulje – nad ostsid küll kahepeale Tapal väikese korteri ning Mitsubishi ja panid osa rahast “protsenti kandma”, kuid ei tee saladust oma alkoholilembusest. Neile mõrvasüü kraesse määrinud politseinike, prokuröride ja kohtunike vastu vennad viha ei pea. Nad vastavad nagu ühest suust: “Vanglas polnud meil häda midagi.” Võibolla tegi alusetu süüdimõistmine ja aastateks riigipajukile saatmine seni heidikuelu elanud meestele hoopis teene.
Politseinike vastu pöördunud juurdlus jooksis liiva
Kapo tegi kindlaks, et uurimise eri järkudes olid Minejeva tapmise uurimisel tegevad või sellega kursis üle kümne keskkriminaalpolitseiniku. Uurimisgrupi endine juht Boriss Kotljar on politseist lahkunud seoses purjuspäi autojuhtimisega.
Ehkki peksmise kohta leiti tõendeid, jäi Kapo jänni peksjate tuvastamisega. “Seega võib praegu vaid öelda, et väidetav vägivallatsemine leidis küll eeldatavasti aset, kuid senini ei olnud võimalik tuvastada vägivallatsejate isikuid,” sedastab kaitsepolitsei komissar Henno Kuurmann.
Jälle sai saatuslikuks tõik, et Žurbad pole kuigi usaldusväärsed tunnistajad. Kaks vendadest näitasid küll fotodel ühe peksjana kriminaalpolitsei töötajat Argo Aunapuud, kuid muus osas esines nende jutus olulisi lahkhelisid.
Mullu 6. detsembril peatas Kapo kriminaalasja. Politseiamet pole seni sisejuurdlust korraldanud ega ametlikku seisukohta võtnud. Võimalik distsiplinaarkuritegu on aegunud. Kohtuprotsess Maria Minejeva mõrvas süüdistatavate mustlaste üle jätkub aprillis Lääne-Viru Maakohtus. Seetõttu pole enamik Žurbade juhtumit puudutavad uurimismaterjale veel avalikkusele kättesaadavad.
Igor, Valeri ja Dmitri Žurba süüdi mõistmises osales üle 30 politseiniku ja õigusametimehe.
- Järva Politseiprefektuur (kriminaalasja algatamine 3. juunil 1999) Ellar Eesmaa, Marvi Tagasaar, Taivi Riispap, Andres Adusoo.
- Keskkriminaalpolitsei (kohtueelne uurimine alates 4. juunist 1999). Spetsiaalne uurimisgrupp: Komissar Boriss Kotljar (uurimisgrupi vanem), vaneminspektorid Heiki Lugna, Ants Lindvest ja juhtivinspektorid Ago Leis, Arnold Matjašov. Lisaks osalesid või viibisid eri menetlusetappidel juures ning olid uurimisega kursis keskkriminaalpolitsei ametnikud: Andres Anvelt, Argo Aunapuu, Igor Katritšio, Urmas Suvorov, Henry Talts.
- Järva Maakohus (esimene süüdimõistev otsus 30. mail 2000). Kohtunik Ingrid Niinemägi ning kaasistujad Enno Lustus ja Katrin Kulmet. Prokurör Kaarel Ilus. Kaitsjad Andres Saue, Enno Palumets ja Matti Reinsalu.
- Tallinna Ringkonnakohus (jätab karistuse muutmata 11. septembril 2000). Kriminaalkolleegiumi kohtunikud Nelja Zaitseva, Meelika Aava ja Igor Amann. Prokurör Andres Ülviste. Kaitsjad Talvi Vaske, Rein Raamets ja Juho-Enn Aule.
- Riigikohtu loakogu I (ei anna kassatsioonikaebusele menetlusluba 25. oktoobril 2000). Kohtunikud Erik Kergandberg, Henn Jõks, Jüri Põld ja konsultant Juta Kodu.
- Riigikohtu loakogu II (ei anna menetlusluba kohtuvea parandamise avaldusele 28. veebruaril 2001). Kohtunikud Lea Laarmaa, Hele-Kai Remmel, Lea Kivi.
- Riigikohtu teistmisistung (tühistab karistuse ja vabastab mehed 27. märtsil 2002). Kohtunik Peeter Vaher, Lea Kivi, Ott Järvesaar. Prokurör Alar Kirs. Kaitsjad Aino-Eevi Lukas ja Kaljo Kuusmaa.
Kommenteerib riigiprokurör Alar Kirs:
Antud kriminaalasjas prokurörijärelevalvet mitte teostanud ja süüdistust kohtus mitte esindanud isikuna oletan, et kogu eeluurimisel uurijate poolt ning süüdimõistmisel kohtu poolt vigade tekkimise ärahoidmiseks tulnuks vältida järgnevat:
- liialt süüdistava kallakuga töö kahtlustatavatega eeluurimisel;
- tõendite, nagu ütluste, isikute liikumise ja sündmuskoha süsteemse seostamise ja analüüsi ühekülgsus,
- kahtlustatavaid õigustavate asjaolude puudulik kontroll,
- teiste uurimisversioonide nõrk püstitus ja kontroll,
- klammerdumine süü omaksvõtule ja sõrmejälje olemasolule, selle jätmise asjaolusid lõpuni selgitamata,
- tõendite kogumi ühekülgne analüüs,
- kriminaalasja menetluse üleandmist erinevatel menetlusetappidel kolmele erinevale uurijale,
- kriminaaljälituse töötajate ja uurijate ebapiisav koostööd või informatsiooni varjamine uurijate eest,
- kaitsjate ebaprofessionaalne töö,
- ebapiisav oskus objektiivselt tegelda ebastabiilse psüühika ja käitumise ning mitte eriti kõrge intellektiga, alkoholiprobleemide küüsis vaevlevate süüalustega.
Mustlastest vanurirappijad
Teadaolevalt kokku kuut maavanurit, sh ka Maria Minejevat peksnud ja röövinud mustlased Georg Šaškov, Gunnar Simanis ja Rustams Mitrauskis moodustasid tuumiku bandest, kes võttis sihikule eranditult üksi elanud vanainimesed (vanim ohver ligi 90aastane), keda tühiste summade nimel jõhkralt piinati. Keskkripo süüdistuse kohaselt on nende hingel peale Maria Minejeva veel üks mõrv, kus 70aastane Virumaa taluperemees suri raudkangi ja kumminuiaga tekitatud vigastustesse. Sellele lisandub suur hulk rööve ja vargusi.
