Tori kogukonnakohtu ees tuli 1875. aasta 5. detsembril kuulamisele
ennenägematult skandaalne asi: kaht vallakohtunikku ennast
süüdistati suures kõlblusetuses ning tagatipiks veel valla
raha raiskamises.

Rentnik Jaan J tunnistas kohtule, et eelmisel
kesknädalal nägi ta Pärnus Äädika kõrtsis valla
kohtumehi Tõnis E-d ja Mihkel T-d
lõbusas seltskonnas aega veetmas. Õhtu edenedes olid kohtumehed
nende seltsis viibinid Jüri N-ile “tellind kahte seal
ollevad hoora nende kullo peale horata nende silma ees ja olla siis Jurri N ka
sedda teinud ja mõllemad kohtomehhed küünla tulledega seal
jures olnud”.

Ühesõnaga, kohtunikud tellisid tuttavale külamehele kaks
kõrtsiprostituuti ning seisid ise küünaldega juures, kui mees
naistega aega veetis.

See sündis kõrtsi tagakambris ning kui üks teine Jaan
soovis samuti publikuga ühineda, vastasid kohtumehed talle läbi ukse:
“Üksi vannutatud mehed võivad seda näha ja selle juures olla!”

Toimik jäktab: “Ja kui Jaan L vastanud, et tema ka vannutatud mees
olla, lastud tedda sisse ja kui temma sedda horamist üsna liggidalt
nähhe tahtnud, olla kohtomees Tõnis E hora rided
üllestõstnud ja temale sedda küüla tullega
näitannud.”

Ühe tunnistaja sõnade kohaselt tegid kohtumehed Jüriga
säärase kauba, et see võtab esmalt ette ühe hoora ja
poole tunni pärast teise. “Jüri olla ennast häbbenend ja lampi
tuld mahha kerutand, agga et nemmad rahha maksjad olnud, siis tahtnud ka nehha
kas ta tõesti ka keik täiesti teeb, seepärast kerutand lampi
tuld jälle üles – ja olla siis Jüri N esimese korra kül
hästi teind, aga teise korra ei olla enam nii hästi läinud,”
jutustab kohtutoimik.

Valla raha magama

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, olid kohtumehed hooradele
etenduse eest maksnud kaks rubla ja maininud, et ajavad selle raha “pearaha
sisse”.

See oli juba korruptsioonisüüdistus. Hooratööd uudistama
trüginud mehe Jaan L-i venna Jüri meelest oli
see talumatu ning ta lubas vennalt juhtunust kuuldes, et kui keegi teine
säärase “rehnungi” peale ei kaeba, teeb ta seda ise.

Kohtupidamine läks ladusalt, sest nii patustanud kohtumehed ise kui ka
nende korraldusel hooradega müranud Jüri N ei hoidnud lugu vaka all
ning rääkisid sellest suure suuga nii Äädika kõrtsis
kui ka Tali kõrtsis ja mujalgi. Seejuures hooplesid nad ka raha
võtmisega pearaha kassast.

“Kohtumees Tõnis E ja nekrut Jaan naernud selle ülle, kuidas
Jüri N pea selle tö jures nagu kitsi pea püsti olnud,” vahendab
toimik ühe tunnistaja ütelusi. Teine kuulis pealt, kuidas kohtumees
Mihkel T. ütles Jürile: “Kurradi lits, ma piddin so eest 2 Rbl.
maksma.”

Valla raha eest lõbutsenud Jüri N. ise eitas kohtu ees
kõike ning väitis, et tegu on vaid lorijutuga. Kohtumehed olnud
kõrtsis tema kallal vaid lõõpinud, et “tema, noor mees,
kuida linnast ilma naesterahva katsumata äratulla” saab. Sama väitis
ka kohtumees Tõnis E, öeldes, et tema kolleeg Mihkel T oli
Jürit koduteel narrinud ja öelnud, et Jürit “vea nagu pulli
taga, kellest keddagi ei sa, ta olla Pernust naesterahvast sanud” – kuid
tühjaks jutuks kõik jäänudki. Kohtumees Mihkel ise aru
andma ei ilmunud.

Kohtunikud kaotasid ameti

Kogukonnakohus saatis asja Pärnu I kihelkonnakohtu kätte, lisades
siiski ennetavalt juurde, et “kohus leiab ennast kohtu nisugguse liikmete
läbbi, kes ni avvalikult nisuggust rummalat teggu tevad ja sedda veel
avvalikult kulutavad, teutud” (teotatud) olevat. Kihelkonnakohtust
jõudis asi veel kreisikohtussegi ning lõppes asjaosalistele
õnnetult: nad kaotasid häbistatutena oma ameti ning nende asemele
valiti uued kohtunikud.

“Tänapäeva Eesti maksumaksjal, kes näeb pidevalt
õudusunenägusid priiskavast ja omakasupüüdlikust
ametnikust, oleks ehk paslik heita pilk minevikku ja veenduda, et tegelikult ei
olegi see nii uus probleem, kui talle on tundunud,” kommenteerib toimikut
arhivaar Ilmar Ermus ajalooarhiivi koduleheküljel.
Lõbusa toimiku valis arhiiv üheks 2003. aasta kuu arhivaaliks.

Lugu ilmus 6.jaanuaril 2005